OLED SA HILJUTI TAHTNUD ALLA ANDA?

Suurel hulgal pastoreid on kirjutanud mulle murest oma inimeste pärast, kes lihtsalt annavad alla. „Tublid, ausad kristlased elavad selliste süü ja hukkamõistu koormate all, et see viib neid lausa meeleheitele. Ja kui nad siis ei suuda elada vastavalt iseeneste ootustele ja langevad tagasi pattu, otsustavad nad lihtsalt alla anda...“.

Väga paljud kristlased on murdumise äärel. Mõningad neist julgevad mõelda isegi sellele, et nad ei armasta enam Jeesust, kuid keset meeleheidet annavad nad alla eelkõige iseendi suhtes.

Mõned tänapäeva jutlustajatest kuulutavad vaid positiivseid sõnumeid. Neid kuulates jääb mulje, et iga kristlane kogeb imesid, igaühe palved saavad koheselt vastatud, kõik tunnevad end hästi ja elavad veelgi paremini ning tegelikult on kogu elu üldse kui üks suur lust ja lillepidu. Mulle täitsa meeldib kuulata taolisi jutlusi, sest ma nii väga igatseks kõiki neid häid ja võrratuid asju Jumala rahvale. Kuid kahjuks ei kehti see väga paljude siirate kristlaste puhul.

Pole siis ime, et meie noored annavad järgi pettustele, sest nad ei suuda elada vastavalt religiooni poolt loodud kujutlusele rikkast, muretust, edukast ja alati positiivsest kristlasest. Nende maailm ei ole nii ideaalne, sest nemad peavad toime tulema murtud südamete-, pidevalt jätkuvate kriiside -ja pereprobleemidega.

Paulus rääkis raskustest, öeldes: „Me ei taha ju, vennad, et teile jääks teadmata, kuidas meid Aasias ahistati: meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises.“ (2 Korintlastele 1:8)

Positiivne mõtlemine ei pane probleeme haihtuma. Nõndasamuti nagu „tunnistamine“ sellest, et neid otsekui ei eksisteerikski, ei muuda samuti midagi! Mis siis aitaks? On olemas kaks muutumatut tõde, mis on pakkunud mulle võrratut lohutust ja abi:

• Jumal armastab mind. Ta on armastav Isa, kes tahab kanda meid läbi me nõrkuste.
• Minu usk on see, mis on Talle kõige meelepärasem. Ta tahab, et ma usaldaksin Teda.