PÜHENDUNUD OLEMAKS OTSIJAD

„Ja ma pöörasin oma näo Issanda Jumala poole, otsides teda palve ja anumistega...Ma palusin Issandat, oma Jumalat...Ja kui ma alles rääkisin ja palvetasin ja tunnistasin oma pattu ja oma Iisraeli rahva pattu...“ (Taanieli 9:3, 4, 20) Siin oli tegu palvetavate meestega!

Teate, see esimene pühendumine, mille need mehed tegid – elada üht eraldatud elu – pidi saama toetatud teise pühendumise poolt ja see oli: olla Jumala otsijad. Sest on võimatu elada püha elu ilma veetmata rohkelt aega põlvedel, otsimaks Jumala väge ja meelevalda, mis juhiks meid läbi sellise elu.

Siinkohal on oluline asjadest õigesti aru saada – ustav palvetamine ei säästa teid veel raskustest! Hoopis vastupidi – üsna suure tõenäosusega juhib see teid otse tulikuuma ahju ja lõvipuuri. Kuid palve on see, mis valmistab teid ette seismaks usus silmitsi selle kõigega, saades elavaks ohvriks Jeesuse heaks!

Taanieli palved viisid ta otse lõvipuuri ja see juhtus aastaid hiljem peale heebrea meeste kogemust – ajal, mil Taaniel oli oma kaheksakümnendates eluaastates! Võib-olla see ehmatab sind ja sa mõtled, kui kaua kulub siis aega selleks, et minu kriisid lõppeksid? Võib-olla sa arvad, et oled kõik oma „tähtsad õppetunnid“ Jumalas aastate jooksul juba kätte saanud? Kuid ometigi laseb Jumal siin ühel oma suurimal palvesõdalasel – vaiksel ja tasase vaimuga mehel – , kes aastakümneid ustavalt palunud, seista silmitsi oma elu ühe suurima raskusega.

Mu armsad, katsumused lõppevad alles siis, kui Jeesus tagasi tuleb või kui te surete Kristuses. Seepärast on palve nii tähtis! Te võite küll tõotada elada puhast ja rüvetamata elu, kuid seda tõotust on võimatu täita, kui te pole tõotanud otsida Jumalat.