JUUBELIAASTA
Juutide poolt tähistatava juubeliaasta ajalugu on leitav 3Moosese raamatu 25-peatükis. Selle püha tähistamine sai alguse Jumala korraldusest Iisraelile lasta iga 7 aasta järel maal künnist puhata. Seitsmes aasta pidi olema sabati aasta, mil maa pidi jääma sööti. See oli aasta, mil inimesed ei tohtinud külvata ega koguda mingitki saaki: „Kuus aastat külva oma põldu ja kuus aastat nopi oma viinamäge ja korista maa saaki, aga seitsmendal aastal olgu maal täielik puhkeaeg, puhkus Issanda auks: sa ei tohi külvata oma põldu ega noppida oma viinamäge!“ (3Moosese 25:3-4).
Jumal sõna otseses mõttes lülis kogu põllumajanduse aastaks välja. Mis omakorda tähendas seda, et Iisrael pidi sel ajaperioodil saama hakkama ilma nähtava toeta. Nad pidid usaldama kogu oma elu Jumala kätesse, uskudes, et Tema täidab nende vajadused. Ilmselgelt nõudis see palju usku. Mõelge vaid: terve aasta jooksul ei ühtki viljasaaki…ei ühtki heinapalli loomadele…ei mingit tööd põllumeestele…ei mingit tegevust viinamäe pidajatele. Enamus tänapäeva kristlasi sattuks paanikasse juba ainuüksi nädalase sellise olukorra pärast – rääkimata siis veel tervest aastast! Polnud kahtlustki, et iisraellased mõtlesid: „Kuidas küll sel seitsmendal aastal me toiduvarudega jääb? Millega me küll oma peret ja karja toidame? Kõik saab ju kuuenda aasta lõpuks, enne sabati aastat, otsa. Peame me tõesti lihtsalt käed rüpes istuma, kui meie lapsed on näljas? Kas Jumal tõesti ootab meilt, et laseksime viinamarja saagi mädanema?“
Ometigi peitus Jumala korralduse taga kindel eesmärk. See oli mõeldud Tema ustavuse ilmutamiseks oma rahvale: „Ja kui te küsite: Mida me sööme seitsmendal aastal? Vaata, me ei tohi külvata ega koristada oma saaki, siis ma saadan teile kuuendal aastal oma õnnistuse, et see annaks saaki kolmeks aastaks.“ (3Moosese 25:20-21). Milline imeline tõotus! Jumal garanteeris Iisraelile kolmekordse lõikuse (vt.s.22), öeldes: „Kui te vaid astuksite usus välja ja usaldaksite mind, siis ma annan teile kuuendal aastal sellise lõikuse, et see katab rikkalikult kõik teie vajadused järgnevaks kolmeks aastaks.“
Usun, et Jumal ütleb siin sellega midagi väga tähtsat ja see on: ükskõik, millised su olukorrad ka ei oleks – Ta alati varustab neid, kes Teda usaldavad ja Talle kuuletuvad.
Jumal sõna otseses mõttes lülis kogu põllumajanduse aastaks välja. Mis omakorda tähendas seda, et Iisrael pidi sel ajaperioodil saama hakkama ilma nähtava toeta. Nad pidid usaldama kogu oma elu Jumala kätesse, uskudes, et Tema täidab nende vajadused. Ilmselgelt nõudis see palju usku. Mõelge vaid: terve aasta jooksul ei ühtki viljasaaki…ei ühtki heinapalli loomadele…ei mingit tööd põllumeestele…ei mingit tegevust viinamäe pidajatele. Enamus tänapäeva kristlasi sattuks paanikasse juba ainuüksi nädalase sellise olukorra pärast – rääkimata siis veel tervest aastast! Polnud kahtlustki, et iisraellased mõtlesid: „Kuidas küll sel seitsmendal aastal me toiduvarudega jääb? Millega me küll oma peret ja karja toidame? Kõik saab ju kuuenda aasta lõpuks, enne sabati aastat, otsa. Peame me tõesti lihtsalt käed rüpes istuma, kui meie lapsed on näljas? Kas Jumal tõesti ootab meilt, et laseksime viinamarja saagi mädanema?“
Ometigi peitus Jumala korralduse taga kindel eesmärk. See oli mõeldud Tema ustavuse ilmutamiseks oma rahvale: „Ja kui te küsite: Mida me sööme seitsmendal aastal? Vaata, me ei tohi külvata ega koristada oma saaki, siis ma saadan teile kuuendal aastal oma õnnistuse, et see annaks saaki kolmeks aastaks.“ (3Moosese 25:20-21). Milline imeline tõotus! Jumal garanteeris Iisraelile kolmekordse lõikuse (vt.s.22), öeldes: „Kui te vaid astuksite usus välja ja usaldaksite mind, siis ma annan teile kuuendal aastal sellise lõikuse, et see katab rikkalikult kõik teie vajadused järgnevaks kolmeks aastaks.“
Usun, et Jumal ütleb siin sellega midagi väga tähtsat ja see on: ükskõik, millised su olukorrad ka ei oleks – Ta alati varustab neid, kes Teda usaldavad ja Talle kuuletuvad.