ME PEAME VÕTMA JUMALAT TEMA SÕNAST
„Siis ütles Issand: „Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ja nende patud on väga rasked!“ (1Moosese 18:20).
Meile kõigile meeldib kuulda Jumala armust, halastusest ja pikast meelest. Kuid me ei taha tunnistada fakti, et üks päev saabub aeg, mil Ta tõuseb kõige vastu, mis on „Soodomast“.
Jumal ilmutas oma loomust Moosesele järgnevalt: „Ja Issand möödus tema eest ning hüüdis: „Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu…“ (2Moosese 34:6-7). Aga siis kohe järgmises salmis lisab: „…siiski ei jäta süüdlast karistamata…“ (s.7). Ehk Jumal ütles: „Ma ei pigista silma kinni patu suhtes. Jah, ma olen armuline ja pika meelega, kuid tuleb aeg, kus mu kannatlikkus teie patu suhtes saab otsa. Ja see on see koht, kus Soodom põleb maha.“
Kaks inglit tulid Loti juurde ja ütlesid: „Tõuse, võta oma naine ja kaks tütart, kes siin on, et sa ei hukkuks linna süü pärast!” (1Moosese 19:15). Kuid ilmselt ei võtnud Lott seda hoiatust tõsiselt, sest ta põõnutas järgmise hommikuni ja inglid pidid ta väevõimuga minema viima. Mispeale ta väimehed mõtlesid: „Kui ta tõesti oleks seda hoiatust tõsiselt võtnud, siis oleks ta juba ammu jalga lasknud. Kuna ta aga ei usu sellesse, siis miks peaks meiegi?“ See peaks olema õppetunniks meile kõigile. Me peaksime elama nii otsekui Kristus oleks kohe, kohe tulekul, et teised paneks tähele meie tunnistust.
Ma usun nn. „jumalikesse ultimaatumitesse“ – aegadesse, kus Püha Vaim teab, et su patt on sind kohe, kohe hävitamas. Mispeale Issand tuleb su juurde ja ütleb: „Ma olen armuline Jumal ja ma tahan sind päästa sellest kõigest. Seetõttu pöördu oma patust ja kuuletu mu Sõnale!“ Taolisi ultimaatumeid leiab kõikjalt Piiblist. Nii näiteks loeme Apostlite tegude raamatust, kuidas Hananiast ja Safiirat hoiatati mitte kurvastama Püha Vaimu Talle valetades. Kuid nad olid sõnakuulmatud ja tegid seda ikka, langedes seejärel surnuna maha (vt. Apostlite teod 5).
Seetõttu pole vahet, kui väga sa ka ei palvetaks ega paastuks, või kui ustav sa ka poleks Jumala töödes – kui sa ei usu, et Jumal võtab su pattu tõsiselt, oled täiega petetud!
Meile kõigile meeldib kuulda Jumala armust, halastusest ja pikast meelest. Kuid me ei taha tunnistada fakti, et üks päev saabub aeg, mil Ta tõuseb kõige vastu, mis on „Soodomast“.
Jumal ilmutas oma loomust Moosesele järgnevalt: „Ja Issand möödus tema eest ning hüüdis: „Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu…“ (2Moosese 34:6-7). Aga siis kohe järgmises salmis lisab: „…siiski ei jäta süüdlast karistamata…“ (s.7). Ehk Jumal ütles: „Ma ei pigista silma kinni patu suhtes. Jah, ma olen armuline ja pika meelega, kuid tuleb aeg, kus mu kannatlikkus teie patu suhtes saab otsa. Ja see on see koht, kus Soodom põleb maha.“
Kaks inglit tulid Loti juurde ja ütlesid: „Tõuse, võta oma naine ja kaks tütart, kes siin on, et sa ei hukkuks linna süü pärast!” (1Moosese 19:15). Kuid ilmselt ei võtnud Lott seda hoiatust tõsiselt, sest ta põõnutas järgmise hommikuni ja inglid pidid ta väevõimuga minema viima. Mispeale ta väimehed mõtlesid: „Kui ta tõesti oleks seda hoiatust tõsiselt võtnud, siis oleks ta juba ammu jalga lasknud. Kuna ta aga ei usu sellesse, siis miks peaks meiegi?“ See peaks olema õppetunniks meile kõigile. Me peaksime elama nii otsekui Kristus oleks kohe, kohe tulekul, et teised paneks tähele meie tunnistust.
Ma usun nn. „jumalikesse ultimaatumitesse“ – aegadesse, kus Püha Vaim teab, et su patt on sind kohe, kohe hävitamas. Mispeale Issand tuleb su juurde ja ütleb: „Ma olen armuline Jumal ja ma tahan sind päästa sellest kõigest. Seetõttu pöördu oma patust ja kuuletu mu Sõnale!“ Taolisi ultimaatumeid leiab kõikjalt Piiblist. Nii näiteks loeme Apostlite tegude raamatust, kuidas Hananiast ja Safiirat hoiatati mitte kurvastama Püha Vaimu Talle valetades. Kuid nad olid sõnakuulmatud ja tegid seda ikka, langedes seejärel surnuna maha (vt. Apostlite teod 5).
Seetõttu pole vahet, kui väga sa ka ei palvetaks ega paastuks, või kui ustav sa ka poleks Jumala töödes – kui sa ei usu, et Jumal võtab su pattu tõsiselt, oled täiega petetud!