OLLES KRISTUSES
Tänapäeva kristlased elavad suure valguse ajastul. Püha Vaim on meile ilmutanud Kristuse võimsa ristitöö tähendust ja Tema imelisest ohvrist lähtuvaid õnnistusi. Samas aga oli kord ka aeg, mida tuntakse pimeda keskajana, kus Kristuse imelisi tegusid varjati maailma eest.
Enamus pimeda keskaja jutlusi keskendus igavesele hukatusele ja Jumala vihale. Paavstid ja preestrid kuulutasid tegude evangeeliumit ja inimesed tegid kõikvõimalikke asju, leidmaks rahu Jumalaga. Nad rändasid maha pikki maid, et kummardada templites. Nad põlvitasid kivist kujude ees, korrutasid pikki palveid ja sõrmitsesid palvehelmeid. Kuid kõik see vaid süvendas nende seotust ja külvas veelgi sügavamat pimedust nende hinge.
Tolle aja inimesed ei teadnud midagi Kristuse Kolgata võiduga kaasnevatest hüvedest või õnnistustest. Ja isegi tänapäeval, vaatamata sellele, et sel teemal nii palju õpetatakse, ei mõista siiski enamus kristlasi paljusid Kristuse teoga kaasnevaid olulisi aspekte. Ehk siis – nad ei mõista, mida tähendab „olla Kristuses“.
Issanda karja karjasena kuulutan minagi aegajalt põrgust, hukkamõistmisest ja Jumala vihast. Kuid olen üha enam ja enam jõudnud veendumusele, et ainukene viis, kuidas juhtida Jumala rahvast võidukasse ellu, on kuulutada neile õnnistusi ja „Kristuses olemisega“ kaasnevaid kasutegureid. Sest fakt on see, et Kristuses olemine on ainukene alus, millele rajada tõelist pühadust ja õigsust. Ilma selle aluseta toetume vaid omaenese lihale, mille kaudu püüame ise kangesti pühad olla. Kuid tõeline pühadus lähtub ainuüksi sellest, kui tead, millised on Jumala rikkused Jeesuses Kristuses.
„Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult.“ (Tiituse 2:11-12). Ainuüksi Jumala arm saab meile õpetada sellist teoloogiat, mis viib meid pühaduseni. Mitte ükski inimlik tegu ei suuda seda!
Enamus pimeda keskaja jutlusi keskendus igavesele hukatusele ja Jumala vihale. Paavstid ja preestrid kuulutasid tegude evangeeliumit ja inimesed tegid kõikvõimalikke asju, leidmaks rahu Jumalaga. Nad rändasid maha pikki maid, et kummardada templites. Nad põlvitasid kivist kujude ees, korrutasid pikki palveid ja sõrmitsesid palvehelmeid. Kuid kõik see vaid süvendas nende seotust ja külvas veelgi sügavamat pimedust nende hinge.
Tolle aja inimesed ei teadnud midagi Kristuse Kolgata võiduga kaasnevatest hüvedest või õnnistustest. Ja isegi tänapäeval, vaatamata sellele, et sel teemal nii palju õpetatakse, ei mõista siiski enamus kristlasi paljusid Kristuse teoga kaasnevaid olulisi aspekte. Ehk siis – nad ei mõista, mida tähendab „olla Kristuses“.
Issanda karja karjasena kuulutan minagi aegajalt põrgust, hukkamõistmisest ja Jumala vihast. Kuid olen üha enam ja enam jõudnud veendumusele, et ainukene viis, kuidas juhtida Jumala rahvast võidukasse ellu, on kuulutada neile õnnistusi ja „Kristuses olemisega“ kaasnevaid kasutegureid. Sest fakt on see, et Kristuses olemine on ainukene alus, millele rajada tõelist pühadust ja õigsust. Ilma selle aluseta toetume vaid omaenese lihale, mille kaudu püüame ise kangesti pühad olla. Kuid tõeline pühadus lähtub ainuüksi sellest, kui tead, millised on Jumala rikkused Jeesuses Kristuses.
„Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult.“ (Tiituse 2:11-12). Ainuüksi Jumala arm saab meile õpetada sellist teoloogiat, mis viib meid pühaduseni. Mitte ükski inimlik tegu ei suuda seda!