LÕPETA PATUGA KAUPLEMINE
„ja hüüdsid Lotti ning ütlesid temale: „Kus on mehed, kes öösel tulid sinu juurde? Too nad välja meie kätte, et saaksime neid katsuda!” (1Moosese 19:5).
Lott’i lepituspäev oli lõpuks käes. Suur rahvahulk metsikuid Soodoma mehi piiras ta kodu ümber, tagudes uksele ja hõikudes igasugu roppusi. Nad nõudsid, et Lott annaks välja need kaks inglit, kes tema juures peatusid, et nad võiksid nad vägistada. Milline kohutav vaatepilt! Ometigi püüdis Lott nende meestega kokkuleppele jõuda. Tuleb välja, et Lott oli Soodomas kohtunikuks, kuna ta istus linnaväravais. Kuna ta oli omandanud kaitsja kuulsuse, püüdis ta metslastega nõu pidada. Ta läks isegi nii kaugele, et nimetas neid „vendadeks“, mis oli selge märk sellest, et ta võttis Soodoma pattu liiga kergelt. „Ja ütles: „Mu vennad, ärge ometi tehke kurja! Vaadake, mul on kaks tütart, kes mehest veel midagi ei tea. Ma toon need välja teie kätte ja talitage nendega, nagu teie silmis hea on. Neile meestele ärge tehke midagi, sest nad on tulnud varjule minu katuse alla!” (1Moosese 19:7-8).
Üks teoloog on kirjutanud, et Lott teadis, et ta tütred poleks olnud ohus, kuna metsikute külameeste näol oli tegu homodega. Ehk siis Lott mõtleski endamisi, et: „Need mehed on vaid pidutsevad soodomlased, kes otsivad rahuldust oma perverssetele ihadele. Naistele pole neist aga mingit ohtu, mistõttu kui ma saadangi nad täna öösel välja, tulevad nad nagunii hommikul puutumata tagasi.“ Milline rumalus! Isegi, kui see oleks tõsi olnud, oleks Lott ometigi püüdnud asendada üht pattu teisega. Kuid see on võimatu teha diili himude ja ihaga!
Lott, olles ehe näide sellest, mida varjatud patt ühe õige mehega teha võib, oli ilmselgelt pimestatud. Patt tema elus oli viinud ta sellisesse ohtlikku olukorda, kus ta oma maine päästmise nimel oli valmis loobuma kõigest – isegi oma armsast perest. See mees polnud valmis seisma silmitsi reaalsusega. Ta venitas oma armu saamise hetkega, ikka veel nihverdades ja manööverdades, püüdest lükata edasi Jumala päästet oma elus. Ja mu armsad – paljud tänapäeva kristlased on samasugused. Nad veenavad iseendid, et: „Minu Jumal on armu Jumal. Ta on mind ennegi mu patust päästnud, küll päästab seegi kord.“
Kuid ei! Jumal ütleb sulle täna: „Aitab kauplemisest! Aitab kergemate pattude vahetamisest raskemate vastu! See kõik peab kaduma!“
Lott’i lepituspäev oli lõpuks käes. Suur rahvahulk metsikuid Soodoma mehi piiras ta kodu ümber, tagudes uksele ja hõikudes igasugu roppusi. Nad nõudsid, et Lott annaks välja need kaks inglit, kes tema juures peatusid, et nad võiksid nad vägistada. Milline kohutav vaatepilt! Ometigi püüdis Lott nende meestega kokkuleppele jõuda. Tuleb välja, et Lott oli Soodomas kohtunikuks, kuna ta istus linnaväravais. Kuna ta oli omandanud kaitsja kuulsuse, püüdis ta metslastega nõu pidada. Ta läks isegi nii kaugele, et nimetas neid „vendadeks“, mis oli selge märk sellest, et ta võttis Soodoma pattu liiga kergelt. „Ja ütles: „Mu vennad, ärge ometi tehke kurja! Vaadake, mul on kaks tütart, kes mehest veel midagi ei tea. Ma toon need välja teie kätte ja talitage nendega, nagu teie silmis hea on. Neile meestele ärge tehke midagi, sest nad on tulnud varjule minu katuse alla!” (1Moosese 19:7-8).
Üks teoloog on kirjutanud, et Lott teadis, et ta tütred poleks olnud ohus, kuna metsikute külameeste näol oli tegu homodega. Ehk siis Lott mõtleski endamisi, et: „Need mehed on vaid pidutsevad soodomlased, kes otsivad rahuldust oma perverssetele ihadele. Naistele pole neist aga mingit ohtu, mistõttu kui ma saadangi nad täna öösel välja, tulevad nad nagunii hommikul puutumata tagasi.“ Milline rumalus! Isegi, kui see oleks tõsi olnud, oleks Lott ometigi püüdnud asendada üht pattu teisega. Kuid see on võimatu teha diili himude ja ihaga!
Lott, olles ehe näide sellest, mida varjatud patt ühe õige mehega teha võib, oli ilmselgelt pimestatud. Patt tema elus oli viinud ta sellisesse ohtlikku olukorda, kus ta oma maine päästmise nimel oli valmis loobuma kõigest – isegi oma armsast perest. See mees polnud valmis seisma silmitsi reaalsusega. Ta venitas oma armu saamise hetkega, ikka veel nihverdades ja manööverdades, püüdest lükata edasi Jumala päästet oma elus. Ja mu armsad – paljud tänapäeva kristlased on samasugused. Nad veenavad iseendid, et: „Minu Jumal on armu Jumal. Ta on mind ennegi mu patust päästnud, küll päästab seegi kord.“
Kuid ei! Jumal ütleb sulle täna: „Aitab kauplemisest! Aitab kergemate pattude vahetamisest raskemate vastu! See kõik peab kaduma!“