VABADUSE RÕÕMUS HÄÄL
Juubeliaasta saabudes kustutati kõik võlad. Kõik liisitud asjad ja vara anti tagasi pärisomanikele, mis tähendas seda, et põllumees sai tagasi nii oma maa kui ka pere. Lähemalt võib selle kohta lugeda 3Moosese 25-peatükist.
Võib vaid ette kujutada seda hõiskamist ja rõõmu, mis Iisraelis ja Juudamaal aset leidis, kui trompetid hüüdma hakkasid. Just sel hetkel, seitsmenda kuu 10-ndal päeval, kui ülempreester oli sooritamas lepitust, sai iga sulane, kes oli müüdud orjusesse, vabaks. Ja iga inimene, kes oli kaotanud oma vara, sai selle täies mahus tagasi. Pered said taas kokku; kodud said taastatud. See oli vabanemise, vabaduse ja pääste aeg!
Kujutan ette neid vaesuses kannatavaid talumehi, kes seisid eraldusjoone taga oma endiste valduste juures, oodates trompeti hüüdu. Nad olid oodanud 10.aastat…siis 5…siis 1..ja nüüd lugesid nad minuteid, et kuulda seda rõõmsat heli. Eeldatavasti mõtlesid nad: „Ma saan tagasi kõik, mille kord kaotasin. See on taas minu oma, sest käes on juubeliaasta!“
Samas ei tohtinud juubeliaastal midagi külvata ega lõigata. See pidi olema hoopis rõõmustamise aeg. Juubeliaasta oli kui igapäevane jõululaupäev, mil tänada Jumalat Tema armu, varustuse ja vabaduse eest.
Saage siinkohal aru, et juubeliaastal väljakuulutatud vabadus ei seisnenud mingis ähmases kujutelmas, mis rajatud vaid usule. Ei. See oli selle maa seadus. Ja kõik, mida võlglane selle seaduse kehtima hakkamiseks tegema pidi, oli lihtsalt tuginema sellele. Ja leviidid olid kui politseiülemad, kes seisid hea selle eest, et kõigile see õigus ka õiglaselt kätte mõistetaks. Sest aegajalt juhtus sedagi, kus isand võis öelda oma sulasele: „Ei lähe sa kuhugi! Sa oled minu teenija! Mine tagasi tööle!“. Kuid sulane võis seepeale vaid naerda ja öelda: „Me mõlemad teame, mida trompeti hääl tähendab. See on minu vabaduse rõõmuhääl. Sul ei ole minu üle enam mingit seaduslikku õigust. Ma olen vaba!“
Oh, kuidas küll inimesed ootasid ja igatsesid kuulda seda rõõmu häält. See tähendas vabadust öelda: „Mitte ükski asi minu minevikust ei saa tõusta minu vastu. Ma olen vabaks tehtud ja mitte miski ei saa minult röövida mu pärandit!“ Samas pidi see orjuses olev isik siiski tegutsema selle nimel, et oma vabadus või temalt röövitud asjad tagasi saada. Ta võinuks sünagoogis hüüda ja tantsida kui palju tahes, kuulutades kõigile, et: „Ma olen vaba! Kõik on taastatud!“ Kuid ta poleks saanud sellest grammigi nautida, kui ta poleks astunud välja ja kuulutanud oma õigust nende asjade üle. Mõistate selle sammu tähtsust? Enamus kristlasi ei ole kuulutanud eneste omaks seda juubeliaastat, mille Jeesus on neile kinkinud. Paljud arvavad, et „rõõmus hääl“ tähendab vaid emotsioonidest lähtuvat käte plaksutamist või tantsimist ülistuse ajal. Kuid tegelikult tähendab see nii palju enamat! Jumal kutsub meid saama osa vabadusest, aust ja rahust, mille Tema on meie jaoks valmis pannud läbi pattude andestuse. Mistõttu me peame välja astuma ja kuulutama selle eneste omaks!
Võib vaid ette kujutada seda hõiskamist ja rõõmu, mis Iisraelis ja Juudamaal aset leidis, kui trompetid hüüdma hakkasid. Just sel hetkel, seitsmenda kuu 10-ndal päeval, kui ülempreester oli sooritamas lepitust, sai iga sulane, kes oli müüdud orjusesse, vabaks. Ja iga inimene, kes oli kaotanud oma vara, sai selle täies mahus tagasi. Pered said taas kokku; kodud said taastatud. See oli vabanemise, vabaduse ja pääste aeg!
Kujutan ette neid vaesuses kannatavaid talumehi, kes seisid eraldusjoone taga oma endiste valduste juures, oodates trompeti hüüdu. Nad olid oodanud 10.aastat…siis 5…siis 1..ja nüüd lugesid nad minuteid, et kuulda seda rõõmsat heli. Eeldatavasti mõtlesid nad: „Ma saan tagasi kõik, mille kord kaotasin. See on taas minu oma, sest käes on juubeliaasta!“
Samas ei tohtinud juubeliaastal midagi külvata ega lõigata. See pidi olema hoopis rõõmustamise aeg. Juubeliaasta oli kui igapäevane jõululaupäev, mil tänada Jumalat Tema armu, varustuse ja vabaduse eest.
Saage siinkohal aru, et juubeliaastal väljakuulutatud vabadus ei seisnenud mingis ähmases kujutelmas, mis rajatud vaid usule. Ei. See oli selle maa seadus. Ja kõik, mida võlglane selle seaduse kehtima hakkamiseks tegema pidi, oli lihtsalt tuginema sellele. Ja leviidid olid kui politseiülemad, kes seisid hea selle eest, et kõigile see õigus ka õiglaselt kätte mõistetaks. Sest aegajalt juhtus sedagi, kus isand võis öelda oma sulasele: „Ei lähe sa kuhugi! Sa oled minu teenija! Mine tagasi tööle!“. Kuid sulane võis seepeale vaid naerda ja öelda: „Me mõlemad teame, mida trompeti hääl tähendab. See on minu vabaduse rõõmuhääl. Sul ei ole minu üle enam mingit seaduslikku õigust. Ma olen vaba!“
Oh, kuidas küll inimesed ootasid ja igatsesid kuulda seda rõõmu häält. See tähendas vabadust öelda: „Mitte ükski asi minu minevikust ei saa tõusta minu vastu. Ma olen vabaks tehtud ja mitte miski ei saa minult röövida mu pärandit!“ Samas pidi see orjuses olev isik siiski tegutsema selle nimel, et oma vabadus või temalt röövitud asjad tagasi saada. Ta võinuks sünagoogis hüüda ja tantsida kui palju tahes, kuulutades kõigile, et: „Ma olen vaba! Kõik on taastatud!“ Kuid ta poleks saanud sellest grammigi nautida, kui ta poleks astunud välja ja kuulutanud oma õigust nende asjade üle. Mõistate selle sammu tähtsust? Enamus kristlasi ei ole kuulutanud eneste omaks seda juubeliaastat, mille Jeesus on neile kinkinud. Paljud arvavad, et „rõõmus hääl“ tähendab vaid emotsioonidest lähtuvat käte plaksutamist või tantsimist ülistuse ajal. Kuid tegelikult tähendab see nii palju enamat! Jumal kutsub meid saama osa vabadusest, aust ja rahust, mille Tema on meie jaoks valmis pannud läbi pattude andestuse. Mistõttu me peame välja astuma ja kuulutama selle eneste omaks!