AHABI LEPING MAAILMAGA
Oli kord aeg, kus Ahab parandas meelt Eelija kõne peale: „Ja tisbelasele Eelijale tuli Issanda sõna, kes ütles: „Kas oled näinud, kuidas Ahab on ennast alandanud minu ees?“ (1Kuningate 21:29). Sellest päevast alates võis ta vaadata tagasi ja öelda: „Meeleparandus? Jah, tänu sellele võrratule Jumala prohvetile Eelijale.“ Kuid Ahabi jaoks tähendas see vaid ühekordset kogemust ja mitte igapäevast elu Jumalaga. Probleem oli selles, et temast oli saanud maailma sõber ja vend. Vend kui „sugulane; otsekui mu enda sarnane; keegi, keda ma austan“. Ta oli lepingulises suhtes millegagi, mida Jumal oli neednud. Ahab oli kuulutanud, et armastab tõde, kuid sügaval südames vihkas korrigeerimist. Paljud tänapäevagi inimesed ütlevad: „Me tahame ainult tõde. Kuuluta nii nagu asjad on!“, kuid oma südameis mõtlevad: „See on liiga sünge ja raske. Me ei talu seda enam.“
Ahab oli pimestatud selle kohutava fakti ees, et teda juhtis vale vaim. See vale vaim pani valeprohvet Sidkija uhkeldama selle üle, et Jumala vaim on tema üle ( vt 1 Kuningate 22:24). Seetõttu oli Ahab ka täiesti veendunud, et ta kuulis Jumala häält ja tuleb tagasi võidukana.
Kristlased, kes on seotud Iisebeli õpetusega, on 100% kindlad, et neil on õigus. Nad lihtsalt ei näe selle taga peituvat pettust. Seetõttu ei mõelnud ka Ahab: „See 400 on vale; neil puudub sõna Jumalalt.“ Ei, ta läks neile vastu täie veendumusega, olles täielikult petetud ja võrku püütud.
Miks aga siis osad kristlased langevad sellesse pettusesse? „Aga vaata, te loodate valesõnade peale, millest ei ole kasu. Kas tahate varastada, tappa, abielu rikkuda, valet vanduda ja suitsutada Baalile ning käia teiste jumalate järel, keda te ei tunne, ja siis tulla ning seista minu ees selles kojas, millele on pandud minu nimi, ja öelda: „Me oleme päästetud!”, selleks et edasi teha kõiki neid jäledusi?“ (Jeremija 7:8-10). Siin peitubki vastus. Mõnest salajasest patust kinnihoidmine; mõne ebajumala kandmine oma südames. Oma patu õigustamine ja vennastumine maailmaga. Seejärel tulevad nad aga jumalakotta ja uhkeldavad: „Ma ei ela hukkamõistu all!“ Milline avatud kutse kõigile valede vaimudele!
Ahab oli pimestatud selle kohutava fakti ees, et teda juhtis vale vaim. See vale vaim pani valeprohvet Sidkija uhkeldama selle üle, et Jumala vaim on tema üle ( vt 1 Kuningate 22:24). Seetõttu oli Ahab ka täiesti veendunud, et ta kuulis Jumala häält ja tuleb tagasi võidukana.
Kristlased, kes on seotud Iisebeli õpetusega, on 100% kindlad, et neil on õigus. Nad lihtsalt ei näe selle taga peituvat pettust. Seetõttu ei mõelnud ka Ahab: „See 400 on vale; neil puudub sõna Jumalalt.“ Ei, ta läks neile vastu täie veendumusega, olles täielikult petetud ja võrku püütud.
Miks aga siis osad kristlased langevad sellesse pettusesse? „Aga vaata, te loodate valesõnade peale, millest ei ole kasu. Kas tahate varastada, tappa, abielu rikkuda, valet vanduda ja suitsutada Baalile ning käia teiste jumalate järel, keda te ei tunne, ja siis tulla ning seista minu ees selles kojas, millele on pandud minu nimi, ja öelda: „Me oleme päästetud!”, selleks et edasi teha kõiki neid jäledusi?“ (Jeremija 7:8-10). Siin peitubki vastus. Mõnest salajasest patust kinnihoidmine; mõne ebajumala kandmine oma südames. Oma patu õigustamine ja vennastumine maailmaga. Seejärel tulevad nad aga jumalakotta ja uhkeldavad: „Ma ei ela hukkamõistu all!“ Milline avatud kutse kõigile valede vaimudele!