SURMALE ÜLEANTUD

Apostle Peetrus kuulutas nelipühapäeval suurtele rahvahulkadele Jeruusalemmas: „Jeesuse Naatsaretlase…Jumala määratud nõu ja etteteadmise järgi loovutatud, olete teie ülekohtuste inimeste kätega risti naelutades hukanud.“ (Apostlite teod 2:22-23). Mida Peetrus selle alla mõtles? Üks kreekakeelne sõnaraamat tõlgib ta sõnu järgnevalt: „Jeesus anti üle oma vaenlastele ja surma vastavalt Jumala poolt ettemääratud plaanile.“ Milline kummaline ja mõistetamatu tegu kellegi poolt, keda peaks pidama armastavaks Taevaseks Isaks. Jumal andis tahtlikult oma Poja surma! Otsekui oleks teadlikult juhtinud Jeesuse oma õige hullemate vaenlaste kätte, öeldes: „Siin on mu Poeg – tehke temaga, mida iganes tahate.“ Seejärel aga astus kõrvale ega teinud midagi selleks, et takistada oma vaenlasi tapmast oma Poega.

Mis ettemääratud plaan see siis niisugune oli? Miks pidi Jumal andma oma ainusündinud ja armastatud Poja üle surmale? Peetrus vastab sellele järgmises salmis: „Seepärast et surmal ei olnud väge teda pidada oma võimuses.“ (Apostlite teod 2:24). Jumal teadis, et on võimatu pidada Jeesust jäädavalt surma ahelais. Seetõttu polnud selles ka mingit riski anda oma Poeg üle surmale, sest Ta teadis, et Jeesus tuleb sealt hauast aulise võitjana surma üle, tõustes surnuist tänu Püha Vaimu eluandvale väele.

Samas on oluline mõista aegu, mil’ Peetrus neid sõnu rääkis. Kuni Kolgata risti sündmusteni oli surm olnud inimkonna jaoks väga hirmuäratav asi. See kuulus Kuradi valitsuse ja meelevalla alla, mistõttu teda ka kardeti. Jumal teadis, et see surmavägi peab saama murtud, mistõttu Ta andiski oma Poja üle surma, „et ta surma kaudu kõrvaldaks selle, kellel on võimus surma üle - see tähendab kuradi.“ (Heebrealastele 2:14). Jumal tahtis kõrvaldada surma astla ja murda igaveseks Saatana väe surma üle. Seetõttu Ta lasigi Jeesusel minna surma ja kogeda selle maitset.