SURMA KÄTTE ANTUD
„Sest meid, kes me elame, antakse alatasa surma Jeesuse pärast, et ka Jeesuse elu avalduks meie surelikus ihus.“ (2 Korintlastele 4:11). Kui Paulus ütleb: „Meid, kes me elame“, kordab ta kui Jeesuse sõnu Ilmutuse raamatu 1:18’st „Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav.“ Paulus räägib siin kristlastest, kes on pannud kogu oma usu Jeesusesse ja kelle elu on nende sees. Samas aga annab Paulus teada, et meid on ka üleantud surmale. Just nii. Nõnda nagu Isa andis oma Poja üle surma, nõnda annab ta kõiki neidki, kes on Kristuses. Jumal juhib igat ühte meist oma käe kõrval otse surmaväravateni ja ütleb: „Siin, surm – võta tema ka. Tee temaga, mis tahad!“ Ja sel hetkel pole Jumala käsi meid enam kaitsmas. Pigem lükkab see meid otse surma lõugade vahele.
Sa küsid nüüd, miks Jumal üldse midagi sellist teeks? Ta teeb seda samal põhjusel, miks Ta oma Poja surma andis. Sest Ta teab, et ei surm, valu ega kurvastus suuda enam neelata ega hävitada meid, kuna Kristuse enda elu elab meie sees! Jumal teab, et tegelikult pole meil midagi karta, nii nagu polnud Jeesuselgi. Tal on võiduplaan varuks me jaoks, nõnda nagu Tal oli ka oma Poja jaoks. Ainult et see võit on saavutatav ainuüksi läbi surma. Paulus hoiatab: „Kui Kristuse ülestõusmiselu elab teie sees, lükkab Jumal teid ka igapäevaselt surma!“ Ja lisab: „Nagu on kirjutatud: „Sinu pärast surmatakse meid kogu päeva, meid koheldakse nagu tapalambaid.” (Roomlastele 8:36). Kreekakeelne tähendus sellele on: „Meid antakse iga päev üle surma.“ Ehk lühidalt öeldes ütleb Paulus: „Ma seisan iga päev silmitsi uue surmaolukorraga.“
Siinkohal on oluline mõista, et Paulus ei räägi siin füüsilisest surmast, vaid sellisest, millest saame osa oma igapäevases elus Kristusega. Kui ta tunnistab „Ma suren iga päev“ (1Korintlastele 15:31), viitab ta katsumustele, kannatustele, tagakiusule, hädaohtudele ja kõikvõimalikele muudele raskustele. Ehk teisisõnu ütleb Paulus: „Meid, kelle sees on Kristuse elu, antakse pidevalt üle ühele surmaolukorrale teise järel. Iga päev seisame silmitsi mõne uue proovilepanekuga. Kuid Jumala Poja elu on meie sees!“
Sa küsid nüüd, miks Jumal üldse midagi sellist teeks? Ta teeb seda samal põhjusel, miks Ta oma Poja surma andis. Sest Ta teab, et ei surm, valu ega kurvastus suuda enam neelata ega hävitada meid, kuna Kristuse enda elu elab meie sees! Jumal teab, et tegelikult pole meil midagi karta, nii nagu polnud Jeesuselgi. Tal on võiduplaan varuks me jaoks, nõnda nagu Tal oli ka oma Poja jaoks. Ainult et see võit on saavutatav ainuüksi läbi surma. Paulus hoiatab: „Kui Kristuse ülestõusmiselu elab teie sees, lükkab Jumal teid ka igapäevaselt surma!“ Ja lisab: „Nagu on kirjutatud: „Sinu pärast surmatakse meid kogu päeva, meid koheldakse nagu tapalambaid.” (Roomlastele 8:36). Kreekakeelne tähendus sellele on: „Meid antakse iga päev üle surma.“ Ehk lühidalt öeldes ütleb Paulus: „Ma seisan iga päev silmitsi uue surmaolukorraga.“
Siinkohal on oluline mõista, et Paulus ei räägi siin füüsilisest surmast, vaid sellisest, millest saame osa oma igapäevases elus Kristusega. Kui ta tunnistab „Ma suren iga päev“ (1Korintlastele 15:31), viitab ta katsumustele, kannatustele, tagakiusule, hädaohtudele ja kõikvõimalikele muudele raskustele. Ehk teisisõnu ütleb Paulus: „Meid, kelle sees on Kristuse elu, antakse pidevalt üle ühele surmaolukorrale teise järel. Iga päev seisame silmitsi mõne uue proovilepanekuga. Kuid Jumala Poja elu on meie sees!“