JUMAL PEIDAB OMA PALGE KURJUSE EEST
Jumal „peidab oma palge“ kõige rumaluse ja pilkamise eest (Jeremija 33:5), aga samas ei varja seda kunagi nende eest, kes võtavad aega Temaga koos olemiseks. Ta ütles palvemeelsele Jeremijale: „Vaata, ma toon temale paranemist ja tervist, ja ma teen nad terveks ning ilmutan neile rohket rahu ja tõtt.“ (Jeremija 33:6). Millised imelised sõnad! Jumal ütles oma prohvetile: „Jeremija, usu või mitte, aga ma saan tervendama oma rahva. Ja muide, ma juhid nad ka täiusliku rahu ja tõe sisse! Ma toon esile suure puhastuse, millega kaasneb uus arm, nii et mu kogudusest saab taaskord paik, kus valitseb tõeline rõõm ja hõiskamine ja kus kõik ahelad on murtud!“
Seejärel aga andis Jumal aulise lepingulise tõotuse: „Nõnda ütleb vägede Issand: Veel saab olema siin laastatud paigas, kus pole inimest ega looma, ja kõigil selle linnadel karjamaid karjastele lammaste ja kitsede puhkamiseks.“ (Jeremija 33:12). Ehk teisisõnu ütles Ta: „Ma määran kõikidesse linnadesse suurel hulgal jumalakartlikke preestreid, kes teenivad mind tões ja võimaldavad seeläbi mu lambukestel puhata hingamises!“ Igas linnas ja linnakeses, olgu mägedel või orgudes, põhjas või lõunas, saavad olema nö „varjualused“ – pesapaik igale karjale – mille üle valvab oma karjane ja sealt „käib veel lambaid läbi lugeja käte alt, ütleb Issand.“ (s.13) See salm räägib väga isiklikust murest iga lamba pärast. Jumal ütles: „Need jumalakartlikud preestrid kannavad hoolt igaühe mu lambukese eest!“
Seejärel aga võttis Jumal oma taastava õnnistuse kokku, öeldes: „Vaata, päevad tulevad…mil ma teen tõeks hea sõna, mis ma olen rääkinud Iisraeli soo ja Juuda soo kohta.“ (s.14) See „hea sõna“ tundub liiga hea, et olla tõsi. Jumal mitte ainuüksi ei puhasta ja taasta oma kogudust ja rahvast, aga varustab neid ka jumalakartlike karjastega! Ainuüksi Jumal ise saab teha midagi nii imelist. Mitte ükski evangelist, õpetaja või uus liikumine ei suuda midagi sellist korda saata. See saab sündima ainuüksi läbi lepingulise tõotuse. Usun, et Jumal rääkis neist tõotustest Jeremijale ka meie aja kohta.
Seejärel aga andis Jumal aulise lepingulise tõotuse: „Nõnda ütleb vägede Issand: Veel saab olema siin laastatud paigas, kus pole inimest ega looma, ja kõigil selle linnadel karjamaid karjastele lammaste ja kitsede puhkamiseks.“ (Jeremija 33:12). Ehk teisisõnu ütles Ta: „Ma määran kõikidesse linnadesse suurel hulgal jumalakartlikke preestreid, kes teenivad mind tões ja võimaldavad seeläbi mu lambukestel puhata hingamises!“ Igas linnas ja linnakeses, olgu mägedel või orgudes, põhjas või lõunas, saavad olema nö „varjualused“ – pesapaik igale karjale – mille üle valvab oma karjane ja sealt „käib veel lambaid läbi lugeja käte alt, ütleb Issand.“ (s.13) See salm räägib väga isiklikust murest iga lamba pärast. Jumal ütles: „Need jumalakartlikud preestrid kannavad hoolt igaühe mu lambukese eest!“
Seejärel aga võttis Jumal oma taastava õnnistuse kokku, öeldes: „Vaata, päevad tulevad…mil ma teen tõeks hea sõna, mis ma olen rääkinud Iisraeli soo ja Juuda soo kohta.“ (s.14) See „hea sõna“ tundub liiga hea, et olla tõsi. Jumal mitte ainuüksi ei puhasta ja taasta oma kogudust ja rahvast, aga varustab neid ka jumalakartlike karjastega! Ainuüksi Jumal ise saab teha midagi nii imelist. Mitte ükski evangelist, õpetaja või uus liikumine ei suuda midagi sellist korda saata. See saab sündima ainuüksi läbi lepingulise tõotuse. Usun, et Jumal rääkis neist tõotustest Jeremijale ka meie aja kohta.