MIS SEE TÄHENDAB PARANDADA MEELT?
Paljud kristlased arvavad, et meeleparandus tähendab lihtsalt „ümber pööramist“ ja vastassuunas liikumist. Samas aga ütleb Piibel, et meeleparandus on nii palju enamat. Termini „meelt parandama“ otsene ja täielik tähendus Uues Testamendis on „kogeda kahetsust oma Jumala vastu tehtud pattude pärast; kogeda süümepiinu ja kahjutunnet; tahet muuta suunda.“ Tõeline meeleparandus hõlmab endas igatsust muutuda!
On oluline mõista, et lihtsalt kahetsustunne ei too veel meeleparandust. Pigem viib meeleparanduseni tõeline kurvastus. Paulus ütleb: „Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse päästeks, mida ei kahetseta, maailma kurvastus toob aga surma.“ (2 Korintlastele 7:10). Paulus räägib siin tingimusteta kurvastusest – sellisest, mis ehe ja mis püsib meeltparandanud inimese elus. Taoline jumalakartlik kurvastus toob esile meeleparanduse, mis hõlmab endas patu vihkamist, tervet jumalakartust ja igatsust seada kõik väär korda. Seetõttu ei peaks see meid üllatama, et Paulus kuulutas meeleparandusest ka usklikele. Ta jagas Korintose kristlastega ikka väga tõsist meeleparandussõnumit. Korintose kristlased olid rikkalikult õnnistatud Jumala poolt ja neil olid suurepärased ning võimsad piibliõpetajad. Samas aga elas nende kogudus jätkuvas patus.
Esmalt tunnistas Paulus korintlastele järgmist: „Apostli tunnusteod on ju teie seas täide saadetud kogu kannatlikkusega, nii tunnustähtede, imede kui ka vägevate tegudega.“ (2 Korintlastele 12:12). Kuid seejärel ütles neile väga otse: „Ma ju kardan, et ma tulles ei leia teid niisugustena, nagu tahan.“ (2 Korintlastele 12:20). Milles seisnes see Pauluse kartus? Kõige lihtsamalt öeldes järgnevas: „Ja kui ma tulen taas, kas mu Jumal ei alanda mind teie ees ega tule mul kurvastada nende paljude pärast, kes varem on pattu teinud ega ole meelt parandanud oma rüvedusest ja hoorusest ja kõlvatusest, mida nad on teinud.“ (2 Korintlastele 12:21)
See õrna südamega karjane armastas Korintose kompromissialte usklikke. Samas teadis ta, kui vägagi hästi oli neid õpetatud nende kahepalgelise patuelu väärusest. Ta ütles neile: „Kui ma teile järgmine kord külla tulen, näete te mu pead kurvastusest langetatuna. Mu silmist voolavad pisarad ja ja mu hääl kähiseb kurbusest. Kui ma näen teid jätkuvalt rahuldamas end oma rüveduses, himudes ja ihades, murrab see mu täiega, sest evangeelium pole sel juhul teinud oma tööd te südameis. Te pole parandanud meelt oma patust, mispeale pean teile hüüdma kõva häälega: „Parandage meelt!“
On oluline mõista, et lihtsalt kahetsustunne ei too veel meeleparandust. Pigem viib meeleparanduseni tõeline kurvastus. Paulus ütleb: „Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse päästeks, mida ei kahetseta, maailma kurvastus toob aga surma.“ (2 Korintlastele 7:10). Paulus räägib siin tingimusteta kurvastusest – sellisest, mis ehe ja mis püsib meeltparandanud inimese elus. Taoline jumalakartlik kurvastus toob esile meeleparanduse, mis hõlmab endas patu vihkamist, tervet jumalakartust ja igatsust seada kõik väär korda. Seetõttu ei peaks see meid üllatama, et Paulus kuulutas meeleparandusest ka usklikele. Ta jagas Korintose kristlastega ikka väga tõsist meeleparandussõnumit. Korintose kristlased olid rikkalikult õnnistatud Jumala poolt ja neil olid suurepärased ning võimsad piibliõpetajad. Samas aga elas nende kogudus jätkuvas patus.
Esmalt tunnistas Paulus korintlastele järgmist: „Apostli tunnusteod on ju teie seas täide saadetud kogu kannatlikkusega, nii tunnustähtede, imede kui ka vägevate tegudega.“ (2 Korintlastele 12:12). Kuid seejärel ütles neile väga otse: „Ma ju kardan, et ma tulles ei leia teid niisugustena, nagu tahan.“ (2 Korintlastele 12:20). Milles seisnes see Pauluse kartus? Kõige lihtsamalt öeldes järgnevas: „Ja kui ma tulen taas, kas mu Jumal ei alanda mind teie ees ega tule mul kurvastada nende paljude pärast, kes varem on pattu teinud ega ole meelt parandanud oma rüvedusest ja hoorusest ja kõlvatusest, mida nad on teinud.“ (2 Korintlastele 12:21)
See õrna südamega karjane armastas Korintose kompromissialte usklikke. Samas teadis ta, kui vägagi hästi oli neid õpetatud nende kahepalgelise patuelu väärusest. Ta ütles neile: „Kui ma teile järgmine kord külla tulen, näete te mu pead kurvastusest langetatuna. Mu silmist voolavad pisarad ja ja mu hääl kähiseb kurbusest. Kui ma näen teid jätkuvalt rahuldamas end oma rüveduses, himudes ja ihades, murrab see mu täiega, sest evangeelium pole sel juhul teinud oma tööd te südameis. Te pole parandanud meelt oma patust, mispeale pean teile hüüdma kõva häälega: „Parandage meelt!“