MIS IGANES JUHTUS MEELEPARANDUSEGA?
Mis iganes on juhtunud meeleparandusega? Seda sõna kuuleb enam vaevu tänapäeva kogudustes. Pastorid esitavad harva oma kogudustele üleskutse nutta ja kurvastada oma üleastumiste pärast, mis Kristusele haiget teevad. Selle asemel kuuleme paljudest kantslitest hoopis sõnumit: „Lihtsalt usu. Võta Kristus vastu ja sa saad päästetud.“ Piiblitekst, mida selle üleskutse õigustamiseks kasutatakse, on Apostlite teod 16:30-31. Nende salmide kohaselt peeti Paulust vangikongis kingi, kui korraga maa värises ja kõik vanglauksed lõid valla. Vangivalvur arvas, et kõik vangid on plehku pannud, mis tähendas tema jaoks pea pakule minemist. Suures meeleheites haaras ta juba mõõga, et endale lõpp peale teha, kui Paulus ja Siilas talle vahele said ja kinnitasid, et keegi pole põgenenud. Seda nähes langes valvur meeste jalge ette ja hüüdis: „Isandad, mis ma pean tegema, et pääseda?” Aga nemad ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere!” (Apostlite teod 16:30-31).
Neid piiblisalme lugedes on oluline mõista, et see vangivalvur oli enesetapu äärel, omades mõõka oma käes. Ta oli juba meeleparanduse künnisel – põlvili maas ja murtud ning värisev apostlite ees. Nii oli ta süda juba täiega valmis võtma Jeesust vastu kõige siiramas usus.
Markuse evangeeliumis ütleb Kristus oma jüngritele: „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.“ (Markuse 16:16). Selle salmi põhjal on selge, et pääste leidub vaid lihtsas Jeesuse vastuvõtmises ja ristimises. Samas aga täiendab Jeesus seda sõna ja ütleb: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!“ (Markuse 16:15). Ehk tegelikult ütleb Ta, et enne, kui üldse inimesed saavad uskuda, on vaja neile kuulutada evangeeliumi. Aga mis on see evangeelium, millele Jeesus viitab? See on evangeelium, mida Jeesus ise kuulutas – meeleparanduse evangeelium! Mõtle sellele. Mis oli esimene sõnum, mille Jeesus peale kõrbest naasemist tõi? Piibel ütleb: „Sellest ajast peale hakkas Jeesus kuulutama: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!” (Matteuse 4:17).
Neid piiblisalme lugedes on oluline mõista, et see vangivalvur oli enesetapu äärel, omades mõõka oma käes. Ta oli juba meeleparanduse künnisel – põlvili maas ja murtud ning värisev apostlite ees. Nii oli ta süda juba täiega valmis võtma Jeesust vastu kõige siiramas usus.
Markuse evangeeliumis ütleb Kristus oma jüngritele: „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.“ (Markuse 16:16). Selle salmi põhjal on selge, et pääste leidub vaid lihtsas Jeesuse vastuvõtmises ja ristimises. Samas aga täiendab Jeesus seda sõna ja ütleb: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!“ (Markuse 16:15). Ehk tegelikult ütleb Ta, et enne, kui üldse inimesed saavad uskuda, on vaja neile kuulutada evangeeliumi. Aga mis on see evangeelium, millele Jeesus viitab? See on evangeelium, mida Jeesus ise kuulutas – meeleparanduse evangeelium! Mõtle sellele. Mis oli esimene sõnum, mille Jeesus peale kõrbest naasemist tõi? Piibel ütleb: „Sellest ajast peale hakkas Jeesus kuulutama: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!” (Matteuse 4:17).