KANNATUSTEST PARANEMINE
„Enne kui mind vaevati, eksisin ma eemale; aga nüüd ma hoian sinu ütlusi.“ (Psalmid 119:67)
Ma usun paranemisesse. Ma usun kannatustesse. Ma usun „kannatustest paranemisesse“. Iga kannatus, mis hoiab mind kõrvale kaldumast – mis viib mind sügavamale Jumala Sõnasse – tähendab paranemist. Jumala võimsaimaks tervendamisjõuks, nii vaimses kui ka füüsilises mõttes, võivad olla just kannatused.
Väita, et valu ja kannatused on Kuradist, tähendab väita ka seda, et Saatan ise utsitas Taavetit otsima Jumala Sõna. Ma ise olen kannatanud suurte valude käes. Olen hüüdnud appi Jumalat, et Ta päästaks mu neist ja usun, et Ta on võimeline tervendama täienisti. Samal ajal aga, kui ma jätkan uskumist, kiidan ma Jumalat oma hetkeolukorra eest, lastes sel endale meelde tuletada, kui sõltuv ma tegelikult olen Jumalast. Võin koos Taavetiga öelda, et: „Mulle on hea, et mind vaevati.“ (Psalmid 119:71)
Me ei peaks põlgama valu ja kannatusi, võttes neid kui miskit, mis lähtub Saatanast. Taolised koormad on lubanud esile tulla meestel, kes saanud tugevaks nii oma usu kui arusaamiste poolest.
„Heitke KÕIK oma mure tema peale...“ (1Peetruse 5:7)
Paulus rääkis siin koguduste „muredest“, mis kõik olid heidetud tema kaela (vt.2Korintlastele 11:28). Iga uuestisündinud kogudus oli kui järgmine „koorem“ tema õlgadel. Kasvamine, laienemine ja arenemine toovad alati kaasa teatud muresid. Inimene, keda Jumal kasutab, peab omama tugevaid õlgu ega tohiks vajuda kössi erinevate murede ja vastutuse koorma all, mis kõik esitavad palju väljakutseid. Iga uus ususamm, mida Jumal on juhtinud mind võtma, on toonud endaga kaasa suurel hulgal muresid ja probleeme. Kuid Jumal teab täpselt, kui paljude raskustega me suudame toime tulla. Küsimus ei ole selles nagu Ta püüaks meid maha murda – olgu siis hea või halvaga – vaid pigem asjaolus, et: lõikust on palju, aga mineku-valmis töötegijaid vähe. Raskused võetakse neilt, kes keelduvad neid kandmast ning antakse otsekui annina neile, kes neid ei pelga. Kuid unusta oma murede koorem, sest kas me mitte ei võinud heita need kõik Tema õlule?
Iga uus õnnistus on seotud terve pesakonna probleemidega - neid ei saa teineteisest lahutada. Seetõttu on võimatu õppida elama õnnistusega, kui sa pole õppinud elama murega.
Ma usun paranemisesse. Ma usun kannatustesse. Ma usun „kannatustest paranemisesse“. Iga kannatus, mis hoiab mind kõrvale kaldumast – mis viib mind sügavamale Jumala Sõnasse – tähendab paranemist. Jumala võimsaimaks tervendamisjõuks, nii vaimses kui ka füüsilises mõttes, võivad olla just kannatused.
Väita, et valu ja kannatused on Kuradist, tähendab väita ka seda, et Saatan ise utsitas Taavetit otsima Jumala Sõna. Ma ise olen kannatanud suurte valude käes. Olen hüüdnud appi Jumalat, et Ta päästaks mu neist ja usun, et Ta on võimeline tervendama täienisti. Samal ajal aga, kui ma jätkan uskumist, kiidan ma Jumalat oma hetkeolukorra eest, lastes sel endale meelde tuletada, kui sõltuv ma tegelikult olen Jumalast. Võin koos Taavetiga öelda, et: „Mulle on hea, et mind vaevati.“ (Psalmid 119:71)
Me ei peaks põlgama valu ja kannatusi, võttes neid kui miskit, mis lähtub Saatanast. Taolised koormad on lubanud esile tulla meestel, kes saanud tugevaks nii oma usu kui arusaamiste poolest.
„Heitke KÕIK oma mure tema peale...“ (1Peetruse 5:7)
Paulus rääkis siin koguduste „muredest“, mis kõik olid heidetud tema kaela (vt.2Korintlastele 11:28). Iga uuestisündinud kogudus oli kui järgmine „koorem“ tema õlgadel. Kasvamine, laienemine ja arenemine toovad alati kaasa teatud muresid. Inimene, keda Jumal kasutab, peab omama tugevaid õlgu ega tohiks vajuda kössi erinevate murede ja vastutuse koorma all, mis kõik esitavad palju väljakutseid. Iga uus ususamm, mida Jumal on juhtinud mind võtma, on toonud endaga kaasa suurel hulgal muresid ja probleeme. Kuid Jumal teab täpselt, kui paljude raskustega me suudame toime tulla. Küsimus ei ole selles nagu Ta püüaks meid maha murda – olgu siis hea või halvaga – vaid pigem asjaolus, et: lõikust on palju, aga mineku-valmis töötegijaid vähe. Raskused võetakse neilt, kes keelduvad neid kandmast ning antakse otsekui annina neile, kes neid ei pelga. Kuid unusta oma murede koorem, sest kas me mitte ei võinud heita need kõik Tema õlule?
Iga uus õnnistus on seotud terve pesakonna probleemidega - neid ei saa teineteisest lahutada. Seetõttu on võimatu õppida elama õnnistusega, kui sa pole õppinud elama murega.