SAADES PALVERAHVAKS

Jumal anus Jeremija 5-peatükis: „Käige läbi Jeruusalemma tänavad, vaadake ometi ja pange tähele, ja otsige ta turgudelt, kas leiate kedagi, kes teeb õigust, kes nõuab tõde - siis ma annan linnale andeks.“ (Jeremija 5:1). Mida Jumal siin tegelikult ütles, oli see, et: „Ma olen armuline, kui ma leiaks kasvõi üheainsagi inimese, kes otsiks mind.“

Paabeli vangipõlve ajal leidis Jumal säärase inimese Taanielis. Ja rohkem kui eales varem, otsib Jumal ka tänapäeval selliseid jumalakartlikke mehi ja naisi. Ta otsib ustavaid teenijaid, kes on valmis võtma midagi ette ja „seisma müüripraos“ ning tegema tegusid, mida on võimalik saavutada vaid läbi palve.

Nõnda nagu omal ajal Taaniel, nõnda leitakse seegi inimene Jumala Sõnast ammutavana. Kui Püha Vaim tuli Taanieli juurde, siis prohvet luges parasjagu Jeremija raamatut. Just sel ajal ilmutas Püha Vaim talle, et Jumala pääste Iisraeli jaoks on nüüd käes. Ilmutuse tulles, palus Taaniel järgmist: „Ja ma pöörasin oma näo Issanda Jumala poole, otsides teda palve ja anumistega, paastudes, kotiriides ja tuhas. Ma palusin Issandat, oma Jumalat...“ (Taanieli 9:3-4)

Taaniel teadis, et Jumala rahvas ei olnud valmis võtma vastu oma päästet ja taastumist. Samas, kas ta mõistis oma kaaskondlased hukka seepärast? Ei – Taaniel samastas end kõige teda ümbritseva ebamoraalsusega ja kuulutas: „Me oleme pattu teinud...Meil on häbi silmis, et me oleme sinu vastu pattu teinud.“ (Taanieli 9:5,8)

Jumala suurimaks igatsuseks ka tänapäeval on õnnistada oma rahvas, kuid kui meie meeled on reostunud selle maailma vaimust, ei ole meil võimalik seda vastu võtta. Taaniel esitas väga mõjuvõimsa väite: „...nõnda tuli kogu see õnnetus meie peale. Aga me ei ole Issanda, oma Jumala palet mitte leevendanud, et oleksime pöördunud oma süütegudest ja tähele pannud sinu tõde. Seepärast oli Issand valvas ja tõi selle õnnetuse meie peale....“ (Taanieli 9:13-14)

Katsugem siis oma elud läbi Jumala ees ja lubagem Pühal Vaimul näidata meile valdkondi, kus me oleme kompromissile läinud. Sest langenud rahva nimel on vaja teda enamat kui vaid paluda. Me peaksime nutma Jumala ees, öeldes: „Oo Jumal, katsu läbi mu süda. Paljasta kogu see maailma vaimsus, mis ühel või teisel viisil on hiilinud mu hinge.“ Ja seejärel võime meiegi, nagu Taaniel, pöörata oma pilgu palves Jumala poole ja paluda päästet nii oma peredele kui kogu rahvale.