VAIMULIK JÕUD JA USALDUS
Püha Vaim annab meile jõu, kui me usaldame kõik oma vajadused Jumala hoolde, lootes Tema kõikvõimsuse peale.
Rutt on näide taolisest lootusest. Peale oma abikaasa surma elas ta koos oma ämma Noomiga, kes tundis suurt muret oma minia käekäigu ja tuleviku pärast. Seetõttu soovitas ta Rutil heita rikka Boase jalge ette ja paluda, et too võtaks hoolt ta eest, kuna oli kaugelt Ruti sugulane.
Sel õhtul, kui väsitav tööpäev oli lõpule jõudnud, läks Boas viljahunniku äärde magama (Rutt 3:7) ja tõmbas enesele teki peale. Järgmisel hommikul ärkas ta aga ehmatusega, kui leidis ühe naisterahva oma jalge ees magamas. (Muide, kogu olukorras polnud midagi ebamoraalset, sest tol ajal oligi nii kombeks!)
Rutt ütles talle: „Laota hõlm oma teenija peale, sest sina oled suguvõsa lunastaja!" (Rutt 3:9). Teisisõnu tähendas see: „Kas sa täidaksid minu suhtes n.ö. sugulase kohustust? Kas sa kannaksid hoolt minu eest?“ Või veelgi enam – ta küsis: „Kas sa abielluksid minuga?“
Antud olukorras polnud tegu mingi manipuleeriva skeemiga. Rutt ja Noomi olid teinud kõike just täpselt nii nagu jumalik kord ette nägi. Me võime selles kohe päris kindlad olla, sest Kristuse sugupuu pärineb Rutist. Kui Rutt tagasi koju naases, küsis Noomi temalt: „Kuidas sul läks, mu tütar?" (Rutt 3:16) Ehk teisisõnu küsis ta: „Kas ma võin sind nüüd „kihlatuks“ kutsuda või oled sa endiselt „lesk“?
Rutt rääkis Noomile kõigest, mis oli juhtunud ja Noomi andis talle jumalikku nõu: „Jää siia, mu tütar, kuni sa saad teada, kuidas asi õnnestub, sest see mees ei puhka enne, kui on täna asja toime saatnud!" (Rutt 3.18). Noomi oli palvetanud kogu loo pärast ja otsinud juhtnööre Jumala käest, mida ta ka sai. Jumal oli tuletanud talle meelde sugulase-lunastaja seadust (mis oli otsekui eelvari Kristusest), mistõttu Noomi võis kindlalt teada, et tema ja Rutt olid teinud kõik endast sõltuva. Nüüd oli vaid aeg püsida vagusi ja oodata, et Jumal viiks täide selle, mida oli tõotanud. Noomi ütles: „See on nüüd kõik Jumala kätes, mistõttu ole rahulik ja võta vabalt.“
Rahu hingas Noomi koja üle. Mitte keegi seal ei olnud pabinas ega närinud suurest ärevusest küüsi, mõeldes: „Kas Jumal ikka teeb seda? Millal see küll sündinda võiks?“ Need kaks ustavat naist võisid lihtsalt olla rahulikud ja kiita ning ülistada Jumalat Tema headuse eest.
Kas sina oled palunud? Oled sa usaldanud? Oled sa valmis „istuma vagusi“, et näha „Issanda päästet“? Temal on kõik kontrolli all!
Rutt on näide taolisest lootusest. Peale oma abikaasa surma elas ta koos oma ämma Noomiga, kes tundis suurt muret oma minia käekäigu ja tuleviku pärast. Seetõttu soovitas ta Rutil heita rikka Boase jalge ette ja paluda, et too võtaks hoolt ta eest, kuna oli kaugelt Ruti sugulane.
Sel õhtul, kui väsitav tööpäev oli lõpule jõudnud, läks Boas viljahunniku äärde magama (Rutt 3:7) ja tõmbas enesele teki peale. Järgmisel hommikul ärkas ta aga ehmatusega, kui leidis ühe naisterahva oma jalge ees magamas. (Muide, kogu olukorras polnud midagi ebamoraalset, sest tol ajal oligi nii kombeks!)
Rutt ütles talle: „Laota hõlm oma teenija peale, sest sina oled suguvõsa lunastaja!" (Rutt 3:9). Teisisõnu tähendas see: „Kas sa täidaksid minu suhtes n.ö. sugulase kohustust? Kas sa kannaksid hoolt minu eest?“ Või veelgi enam – ta küsis: „Kas sa abielluksid minuga?“
Antud olukorras polnud tegu mingi manipuleeriva skeemiga. Rutt ja Noomi olid teinud kõike just täpselt nii nagu jumalik kord ette nägi. Me võime selles kohe päris kindlad olla, sest Kristuse sugupuu pärineb Rutist. Kui Rutt tagasi koju naases, küsis Noomi temalt: „Kuidas sul läks, mu tütar?" (Rutt 3:16) Ehk teisisõnu küsis ta: „Kas ma võin sind nüüd „kihlatuks“ kutsuda või oled sa endiselt „lesk“?
Rutt rääkis Noomile kõigest, mis oli juhtunud ja Noomi andis talle jumalikku nõu: „Jää siia, mu tütar, kuni sa saad teada, kuidas asi õnnestub, sest see mees ei puhka enne, kui on täna asja toime saatnud!" (Rutt 3.18). Noomi oli palvetanud kogu loo pärast ja otsinud juhtnööre Jumala käest, mida ta ka sai. Jumal oli tuletanud talle meelde sugulase-lunastaja seadust (mis oli otsekui eelvari Kristusest), mistõttu Noomi võis kindlalt teada, et tema ja Rutt olid teinud kõik endast sõltuva. Nüüd oli vaid aeg püsida vagusi ja oodata, et Jumal viiks täide selle, mida oli tõotanud. Noomi ütles: „See on nüüd kõik Jumala kätes, mistõttu ole rahulik ja võta vabalt.“
Rahu hingas Noomi koja üle. Mitte keegi seal ei olnud pabinas ega närinud suurest ärevusest küüsi, mõeldes: „Kas Jumal ikka teeb seda? Millal see küll sündinda võiks?“ Need kaks ustavat naist võisid lihtsalt olla rahulikud ja kiita ning ülistada Jumalat Tema headuse eest.
Kas sina oled palunud? Oled sa usaldanud? Oled sa valmis „istuma vagusi“, et näha „Issanda päästet“? Temal on kõik kontrolli all!