PÕRGUT RAPUTAV PALVE

Taanieli raamatu kirjutamise ajal olid iisraellased veel Paabeli vangipõlves. Ja kuuenda salmi ajaks, peale pikki teenistusaastaid, olid Taaniel 80-aastane.
Taaniel oli alati olnud palvetav mees ja ka nüüd, vanaks saades, polnud tal vähimatki plaani hoogu maha võtta. Piiblis pole kusagil juttu sellest, et Taaniel oleks olnud läbipõlenud või heitunud. Hoopis vastupidi – Taaniel oli alles hoogu sisse saamas! Piibel tõestab meile, et isegi 80-aastaseks saades, raputasid tema palved põrgut, pannes vaenlase vihast möirgama.

Kuningas Daarjaves ülendas Taanieli kõige kõrgemale ametkohale kogu riigis. Temast sai üks kolmest võrdsete õigustega presidendist, kel oli mõjuvõim 120 provintsi printside ja valitsejate üle. Daarjaves eelistas Taanieli kahele teisele presidendile, pannes ta vastutama valitsuse poliitika üle ja õpetama erinevaid ametnikke ja intellektuaale (Taanieli 6:4)

On selge, et Taaniel oli üks üsna hõivatud prohvet. Ma võin vaid ette kujutada kogu pinget, mis lasus tema õlul ja kõiki tihedaid graafikuid ja aeganõudvaid koosolekuid. Ometigi polnud ühtki asja, mis oleks suutnud röövida Taanielilt tema palveaega – ta ei olnud kunagi nii hõivatud, et poleks saanud palvetada. Palve oli jätkuvalt tema kõige tähtsam tegevus, ületades alati kõik teised nõudmised ja vajadused. Kolm korda päevas jättis ta kõik oma kohustused, koormad ja talle seatud ootused, et veeta aega koos oma Issandaga. Ta lihtsalt tõmbus eemale kõigist tegevustest ja palvetas. Ja Jumal vastas talle. Põlvedel olles sai Taanielile osaks kogu tarkus, juhtnöörid, sõnumid ja prohveteeringud (Taanieli 6:11).

Sa võid nüüd küsida – milline on see palve, mis raputab põrgut? See lähtub ühelt ustavalt, pühendunud sulaselt, kes näeb oma rahvast ja kogudust vajumas üha sügavamale pattu. See mees langes oma põlvedele ja hüüdis: „Issand, ma ei taha olla osa kõigest sellest, mis on toimumas mu ümber. Luba mul olla näiteks sinu kandvast väest keset seda meeletut maailma. Ja vahet pole, kui keegi teine ei palveta, sest mina teen seda ikka.“

Oled sa liiga hõivatud, et paluda? Ütled sa, et: „Ma käin lihtsalt usus.“ Või mõtled endamisi: „Jumal näeb ju mu südant ja Ta teab ka, kui hõivatud ma olen. Ma olen mõtteis koos temaga.“

Ma usun, et Jumal igatseb kvaliteeti – kiirusest taga-ajamata aega koos meiega. Sel juhul muutub palve armastuse ja pühendumise teoks ning mitte „aja raiskamiseks“.