ÄRA KARDA VÄIKESEID KANNATUSI
Kristuse ülestõusmisele eelnes lühike kannatuste periood. Me tõepoolest sureme! Me tõepoolest kannatame ja maailmas leidub ikka valu ja kurbust!
Meile aga ei meeldi kannatada või kogeda valu. Meie tahame kogeda valutut pääsemist ja üleloomulikku sekkumist. Meie palved kõlavad: „Tee seda Jumal, sest ma olen nõrk ja saan seda alati olema. Seni, kuni mina lähen oma teed ja ootan üleloomulikku päästet, aja sina kõik korda.“
Me võime ajada kõik oma hädad ka deemonite kaela. Seetõttu püüame me leida mõne jumalamehe, lootuses, et ta ajaks kõik deemonid välja meist ja meie saaks ilma valu ja kannatusteta jätkata oma teed. Ja ongi kombes! Lenda kui linnuke rahu täis võiduka elu poole. Me tahame, et keegi tuleks ja paneks oma käed me peale, peletades kogu tuimuse. Kuid võidud ei saabu igakord valu -või kannatusteta. Vaata oma patu peale. Seisa sellega silmitsi ja koge selle kannatust nõnda nagu Jeesus seda tegi. Sisene Tema kannatusse. Sest vaev kestab küll läbi öö, aga hommikul saabub hõiskamine.
Jumala armastus nõuab üht valikut. Kui Jumal kõrvaldaks meid üleloomulikult igast võitlusest ilma valu või kannatusteta, hävitaks see küll kõik katsumused ja kiusatused, kuid samas ei jätaks alles meie vabadust valida ega võimalust saada tules läbikatsutud. See tähendaks otsekui Jumala tahte meelevaldset pealesurumist inimkonnale. Seepärast on Ta otsustanud kohtuda meiega pigem keset meie kõrbeaegu, et näidata seeläbi teed uude usuellu.
Sageli peegeldubki just meie põuaaegades ja valus Jumala tahtmine. „Sellepärast ka need, kes kannatavad Jumala tahtmise järgi, usaldagu oma hinged head tehes tema, ustava Looja hoolde.“ (1Peetruse 4:19)
Kuid tänu Jumalale, et kannatused kestavad vaid lühikest aega enne lõplikku võitu! „Aga kogu armu Jumal, kes teid on kutsunud oma igavesse kirkusesse Kristuses Jeesuses, parandab, kinnitab, tugevdab ja toetab teid, kes te üürikest aega olete kannatanud.“ (1Peetruse 5:10)
Meile aga ei meeldi kannatada või kogeda valu. Meie tahame kogeda valutut pääsemist ja üleloomulikku sekkumist. Meie palved kõlavad: „Tee seda Jumal, sest ma olen nõrk ja saan seda alati olema. Seni, kuni mina lähen oma teed ja ootan üleloomulikku päästet, aja sina kõik korda.“
Me võime ajada kõik oma hädad ka deemonite kaela. Seetõttu püüame me leida mõne jumalamehe, lootuses, et ta ajaks kõik deemonid välja meist ja meie saaks ilma valu ja kannatusteta jätkata oma teed. Ja ongi kombes! Lenda kui linnuke rahu täis võiduka elu poole. Me tahame, et keegi tuleks ja paneks oma käed me peale, peletades kogu tuimuse. Kuid võidud ei saabu igakord valu -või kannatusteta. Vaata oma patu peale. Seisa sellega silmitsi ja koge selle kannatust nõnda nagu Jeesus seda tegi. Sisene Tema kannatusse. Sest vaev kestab küll läbi öö, aga hommikul saabub hõiskamine.
Jumala armastus nõuab üht valikut. Kui Jumal kõrvaldaks meid üleloomulikult igast võitlusest ilma valu või kannatusteta, hävitaks see küll kõik katsumused ja kiusatused, kuid samas ei jätaks alles meie vabadust valida ega võimalust saada tules läbikatsutud. See tähendaks otsekui Jumala tahte meelevaldset pealesurumist inimkonnale. Seepärast on Ta otsustanud kohtuda meiega pigem keset meie kõrbeaegu, et näidata seeläbi teed uude usuellu.
Sageli peegeldubki just meie põuaaegades ja valus Jumala tahtmine. „Sellepärast ka need, kes kannatavad Jumala tahtmise järgi, usaldagu oma hinged head tehes tema, ustava Looja hoolde.“ (1Peetruse 4:19)
Kuid tänu Jumalale, et kannatused kestavad vaid lühikest aega enne lõplikku võitu! „Aga kogu armu Jumal, kes teid on kutsunud oma igavesse kirkusesse Kristuses Jeesuses, parandab, kinnitab, tugevdab ja toetab teid, kes te üürikest aega olete kannatanud.“ (1Peetruse 5:10)