TEE KOLME ASJA
Keset iisraellaste katsumusi käskis Jumal teha neil kolme asja: „Ärge kartke. Püsige paigal. Vaadake Issanda päästet.“ Tema kinnitus oma lastele oli: „Ma võitlen teie eest ja kõik, mis te tegema peate, on lihtsalt hoidma alal oma rahu. Püsige vagusi ja usaldage mind, sest juba praegu olen ma tegutsemas üleloomulikes sfäärides. Kõik on minu kontrolli all, mistõttu ärge paanitsege! Uskuge, et mina sõdin Saatanaga ja see lahing ei kuulu teile.“ (vt.2 Moosese 14:13-14)
Peagi saabus hämarik ja alguse sai Iisraeli pimedaim ja tormiseim öö. Aga samas oli see ka Jumala üleloomuliku tegevuse algus. Ta saatis võimsa kaitseingli seisma oma rahva ja vaenlase vahele ja ma usun, et Jumal saadab veel tänapäevalgi oma kaitsvaid ingleid ümbritsema neid, kes Teda armastavad ja kardavad (vt. Psalmid 34:8)
Jumal liigutas ka üleloomulikku pilve, mille ta oli andnud iisraellastele suunanäitajaks. Korraga tõusis see pilv Iisraeli laagri eesotsast ja liikus nende taha, maandudes rünkmusta seinana egiptlaste ette. Pilve teine pool kiirgas aga üleloomulikku valgust, andes iisraellastele võime näha kogu öö. (vt.2 Moosese 14:20)
Vaatamata sellele, et vaarao armee oli keset pilkast pimedust, said nad siiski tõsta oma hääled, mistõttu kogu öö saatsid nad lendu valesid ja ähvardusi. Iisraeli telgid värisesid nende ähvarduste all, kuid ükskõik kui kõvasti vaenlane ka poleks ähvardanud – Jumala ingel oli valvamas oma laste üle ja Jumal oli tõotanud, et Ta kannab oma lapsed läbi.
Armas Jumala püha, kui sina oled Tema vere kaudu lunastatud laps, siis Ta on juba asetanud ühe võitleva ingli sinu ja vaenlase vahele. Ja Ta ütleb sulle sama, mida Iisraelilegi: „Ära karda! Püsi paigal ja usu minu päästesse.“ Saatan võib ju rünnata sind kõige karmimate ähvardustega, kuid mitte hetkekski ei avane tal võimalust hävitada sind keset su pimedaimat tormist ööd.
Siis Mooses sirutas oma käe mere kohale ja Issand laskis mere taanduda...“ (2Moosese 14:21)
Torm, mille Jumal lasi tõusta, oli nii tugev, et see lõi merelained kahte lehte: „...tugevast idatuulest...tegi mere kuivaks – vesi lõhenes.“ (14:21)
Heebreakeelne tähendus sõnale tuul viitab „metsikule väljahingamisele“. Ehk teisisõnu: Jumal hingas välja ja veest moodustusid kui seinad. Iisraeli telgivaiad vappusid vist täiega, kui need võimsad veejoad üle laagri uhusid. Kuid miks lasi siis Jumal minna Iisraelil läbi kogu selle tormise öö, kui Ta oleks võinud öelda vaid ühe sõna ja vaigistada kõik?
Pidi see vast üks torm olema! Ja pidi see ka üks hirmutav aeg olema iisraellaste jaoks! Las ma küsida teilt – mida Jumal küll plaanis? Miks lubas ta sellisel võimsal tuulel ja tormil möllata kogu öö? Miks ei käskinud Ta Moosesel lihtsalt puudutada kuuehõlmaga vett ja need oleks lahknenud üleloomulikult? Mis võis küll olla see põhjus, miks Jumal lasi sel kohutaval ööl üldse aset leida?
Seal oli vaid üks põhjus: Jumal oli loomas ülistajaid. Ta tegutses ju kogu selle aja, kasutades kohutavat tormi selleks, et sillutada oma lastele teed raskustest välja. Ometigi ei näinud iisraellased seda sel hetkel. Paljud peitsid end oma telkides, kuid need, kes julgesid välja tulla, said aulise valguse vaatemängu osalisteks. Samuti olid nad tunnistajateks sellele aulisele vaatepildile, kus merelained koondusid, moodustades võimsad seinad ja valmistades kuiva tee läbi mere. Seda kõike nähes pidi rahvas küll hõiskama: „Vaadake, Jumal on kasutanud tormi ja tuult, et valmistada meile tee. Kiitus Issandale!“
Peagi saabus hämarik ja alguse sai Iisraeli pimedaim ja tormiseim öö. Aga samas oli see ka Jumala üleloomuliku tegevuse algus. Ta saatis võimsa kaitseingli seisma oma rahva ja vaenlase vahele ja ma usun, et Jumal saadab veel tänapäevalgi oma kaitsvaid ingleid ümbritsema neid, kes Teda armastavad ja kardavad (vt. Psalmid 34:8)
Jumal liigutas ka üleloomulikku pilve, mille ta oli andnud iisraellastele suunanäitajaks. Korraga tõusis see pilv Iisraeli laagri eesotsast ja liikus nende taha, maandudes rünkmusta seinana egiptlaste ette. Pilve teine pool kiirgas aga üleloomulikku valgust, andes iisraellastele võime näha kogu öö. (vt.2 Moosese 14:20)
Vaatamata sellele, et vaarao armee oli keset pilkast pimedust, said nad siiski tõsta oma hääled, mistõttu kogu öö saatsid nad lendu valesid ja ähvardusi. Iisraeli telgid värisesid nende ähvarduste all, kuid ükskõik kui kõvasti vaenlane ka poleks ähvardanud – Jumala ingel oli valvamas oma laste üle ja Jumal oli tõotanud, et Ta kannab oma lapsed läbi.
Armas Jumala püha, kui sina oled Tema vere kaudu lunastatud laps, siis Ta on juba asetanud ühe võitleva ingli sinu ja vaenlase vahele. Ja Ta ütleb sulle sama, mida Iisraelilegi: „Ära karda! Püsi paigal ja usu minu päästesse.“ Saatan võib ju rünnata sind kõige karmimate ähvardustega, kuid mitte hetkekski ei avane tal võimalust hävitada sind keset su pimedaimat tormist ööd.
Siis Mooses sirutas oma käe mere kohale ja Issand laskis mere taanduda...“ (2Moosese 14:21)
Torm, mille Jumal lasi tõusta, oli nii tugev, et see lõi merelained kahte lehte: „...tugevast idatuulest...tegi mere kuivaks – vesi lõhenes.“ (14:21)
Heebreakeelne tähendus sõnale tuul viitab „metsikule väljahingamisele“. Ehk teisisõnu: Jumal hingas välja ja veest moodustusid kui seinad. Iisraeli telgivaiad vappusid vist täiega, kui need võimsad veejoad üle laagri uhusid. Kuid miks lasi siis Jumal minna Iisraelil läbi kogu selle tormise öö, kui Ta oleks võinud öelda vaid ühe sõna ja vaigistada kõik?
Pidi see vast üks torm olema! Ja pidi see ka üks hirmutav aeg olema iisraellaste jaoks! Las ma küsida teilt – mida Jumal küll plaanis? Miks lubas ta sellisel võimsal tuulel ja tormil möllata kogu öö? Miks ei käskinud Ta Moosesel lihtsalt puudutada kuuehõlmaga vett ja need oleks lahknenud üleloomulikult? Mis võis küll olla see põhjus, miks Jumal lasi sel kohutaval ööl üldse aset leida?
Seal oli vaid üks põhjus: Jumal oli loomas ülistajaid. Ta tegutses ju kogu selle aja, kasutades kohutavat tormi selleks, et sillutada oma lastele teed raskustest välja. Ometigi ei näinud iisraellased seda sel hetkel. Paljud peitsid end oma telkides, kuid need, kes julgesid välja tulla, said aulise valguse vaatemängu osalisteks. Samuti olid nad tunnistajateks sellele aulisele vaatepildile, kus merelained koondusid, moodustades võimsad seinad ja valmistades kuiva tee läbi mere. Seda kõike nähes pidi rahvas küll hõiskama: „Vaadake, Jumal on kasutanud tormi ja tuult, et valmistada meile tee. Kiitus Issandale!“