PASTORI VASTUS “KIIRELOOMULISELE HOIATUSELE”
Tõelise prohveti ülesanne on hoiatada. Me oleme hiljuti kuulnud sellist selget hoiatust meid ootavate hädaohtlike päevade kohta. Prohvet on nagu mees, kes tuleb karjast hoiatama lähenevate näljaste huntide eest.
Siis saab see karjase ülesandeks hoiatus läbi katsuda ja juhatada oma hoolealused tarkusesse ja ohutusse kohta. Ma ei ole prohvet. Ma olen kohalik pastor. Ma pean endalt küsima, mida ma pean tegema kuuldes sellist Jumala hoiatust. Mida ma peaksin ütlema nendele, kes on minu pastorliku hoole all?
Esiteks ma tahan, et mu inimesed kuuleksid selgelt sõna. Mida see ütleb ja mida see ei ütle. Mõned on kuulnud tulekahjudest ja rüüstamistest ja nende südamed on täidetud hirmuga. Ma tahan oma inimesi kinnitada selles, et Jumala käes on alati absoluutne kontroll. Jumal on suveräänne. Midagi ei toimu väljaspool tema tähelepanu või nõu ja kõik asjad juhtuvad tema kõrgeima au jaoks. Isegi kõige ärevamatel aegadel teab meie Jumal täpselt, mida ta teeb.
Teiseks, tahan ma, et need keda ma teenin teaksid kahte asja Jumala viha kohta. Esiteks, mõned koguduse juhid on kahjuks langenud sellise petliku kujutelma ohvriks, et ei ole sellist asja nagu Jumala viha. Roomlastele 1:18 ütleb: “Jah, Jumala viha ilmub taevast inimeste igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu, nende vastu, kes tõde hoiavad ülekohtu kammitsais”. Mõned käituvad jumalatutel viisidel, teised on jumalatud surudes maha tõde Jumala viha kohta. Mõned juhid vähendavad, ignoreerivad ja isegi naeruvääristavad neid, kes tuletavad neile meelde, et Jumala viha tõepoolest eksisteerib. Roomlastele 2:5 ütleb meile selgelt, et Jumala viha on nende vastu, kelle südamed on kõvad ja kannatamatud. See viib meid teise Jumala viha elemendi mõistmise juurde. Seda ei valata mitte kunagi, absoluudselt mitte kunagi Jumala laste peale. 1 Johannese 2:2 ütleb: “Tema on lepitusohver meie pattude eest.” Sõna lepitus tähendab “viha kustutaja”. Missugune imeline arm, milline pääste! Jumala viha minu vastuhakkamise ja patu peale on kustutatud Kristuse risti peal. Rasked ajad tulevad, vihm langeb isegi õige peale, aga mitte viha.
Viimaks, olen ma kohustatud juhatama mulle antud karja armastuse ja kainusega. Kui hunt või torm tulevad, siis pean mina kui karjane teadma oma karja olukorda. Kas keegi istub piirdeaia peal? Hoiatama neid, et aeg ei ole kompromisside jaoks või lähedaste suhete loomiseks maailmaga. Egiptuse majas pidutsemine paasapühade ajal ei ole kindlasti hea mõte. Aeg on hoida Pea Karjase lähedusse.
See on ka meie võimalus hüüda neid, kes on väljaspool piirdeaeda. Jeesus on Uks ja ta on oma südame avanud. Tema hüüdeks on, et kõik võiksid läheneva viha eest põgeneda. Selle asemel, et vajuda kössi kahekordselt lukustatud ukse taha või maakohas asuvasse talusse põgeneda, kutsub Jeesus sind oma elu viima lambaaedikusse.
Kui prohvet tuleb hoiatava sõnumiga, siis tahavad inimesed, et prohvet annaks konkreetset nõu selle kohta, mida teha. Mõnikord annab Jumal prohvetile sõna, aga tihtipeale on see karjase asi, veel rohkem, iga Jumala mehe asi võtta see sõna arvesse oma perekonna pärast. Kui keegi tuleb hoiatama lähenevate huntide eest, siis ei ole see alati tema kohustus anda juhtnööre selle kohta, mida tegema peab. Me võime ise Jumalalt kuulda. Joosep kuulis Jumalat ütlemas, et ta varuks toitu läheneva aja jaoks (1 Moosese 41). Mooses kuulis Jumalat ütlemas, et ta võtaks egiptlastelt vastu kingitusi nende teekonna jaoks (2 Moosese 12). Meie kuuleme samuti Jumalalt oma olukorra jaoks. Lambad kuulevad Karjase häält.
Jeesus, sellel tunnil, selle tormi ajal ainult ei juhata oma inimesi ja lohuta oma karja, aga annab neile ka julgust, kindlust ja südant teenida neid, kes vaevlevad häda käes. Ükskord tuli prohvet Pauluse juurde ja prohveteeris, et kui ta läheb Jeruusalemma, siis seotakse ta kinni ja pannakse vangi. Prohvet oli ustav ja andis sõna edasi, nüüd oli kord Pauluse käes Jumalalt kuulda selle kohta, kuidas selle hoiatusega ümber käia. Peale prohveteeringu kuulmist otsustas Paulus ikkagi Jeruusalemma minna, olles valmis oma eluga Evangeeliumi pärast riskima (Apostlite teod 21). Mõned kuulevad ja jäävad ohutusse kohta, teised kuulevad ja lähevad kohta, kus nad saavad teenida. Mõned kogudused on asetatud linnadesse, mis vajavad nende vaimset tugevust ja kaastunnet. Võib olla räägib Pauluse tarkus Efeslastele 5:15-18 sellest, mida me kõige rohkem vajame: “Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad. Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine. Ja ärge joovastuge veinist, millest tuleb liiderlikkus, vaid saage täis Vaimu”.
Siis saab see karjase ülesandeks hoiatus läbi katsuda ja juhatada oma hoolealused tarkusesse ja ohutusse kohta. Ma ei ole prohvet. Ma olen kohalik pastor. Ma pean endalt küsima, mida ma pean tegema kuuldes sellist Jumala hoiatust. Mida ma peaksin ütlema nendele, kes on minu pastorliku hoole all?
Esiteks ma tahan, et mu inimesed kuuleksid selgelt sõna. Mida see ütleb ja mida see ei ütle. Mõned on kuulnud tulekahjudest ja rüüstamistest ja nende südamed on täidetud hirmuga. Ma tahan oma inimesi kinnitada selles, et Jumala käes on alati absoluutne kontroll. Jumal on suveräänne. Midagi ei toimu väljaspool tema tähelepanu või nõu ja kõik asjad juhtuvad tema kõrgeima au jaoks. Isegi kõige ärevamatel aegadel teab meie Jumal täpselt, mida ta teeb.
Teiseks, tahan ma, et need keda ma teenin teaksid kahte asja Jumala viha kohta. Esiteks, mõned koguduse juhid on kahjuks langenud sellise petliku kujutelma ohvriks, et ei ole sellist asja nagu Jumala viha. Roomlastele 1:18 ütleb: “Jah, Jumala viha ilmub taevast inimeste igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu, nende vastu, kes tõde hoiavad ülekohtu kammitsais”. Mõned käituvad jumalatutel viisidel, teised on jumalatud surudes maha tõde Jumala viha kohta. Mõned juhid vähendavad, ignoreerivad ja isegi naeruvääristavad neid, kes tuletavad neile meelde, et Jumala viha tõepoolest eksisteerib. Roomlastele 2:5 ütleb meile selgelt, et Jumala viha on nende vastu, kelle südamed on kõvad ja kannatamatud. See viib meid teise Jumala viha elemendi mõistmise juurde. Seda ei valata mitte kunagi, absoluudselt mitte kunagi Jumala laste peale. 1 Johannese 2:2 ütleb: “Tema on lepitusohver meie pattude eest.” Sõna lepitus tähendab “viha kustutaja”. Missugune imeline arm, milline pääste! Jumala viha minu vastuhakkamise ja patu peale on kustutatud Kristuse risti peal. Rasked ajad tulevad, vihm langeb isegi õige peale, aga mitte viha.
Viimaks, olen ma kohustatud juhatama mulle antud karja armastuse ja kainusega. Kui hunt või torm tulevad, siis pean mina kui karjane teadma oma karja olukorda. Kas keegi istub piirdeaia peal? Hoiatama neid, et aeg ei ole kompromisside jaoks või lähedaste suhete loomiseks maailmaga. Egiptuse majas pidutsemine paasapühade ajal ei ole kindlasti hea mõte. Aeg on hoida Pea Karjase lähedusse.
See on ka meie võimalus hüüda neid, kes on väljaspool piirdeaeda. Jeesus on Uks ja ta on oma südame avanud. Tema hüüdeks on, et kõik võiksid läheneva viha eest põgeneda. Selle asemel, et vajuda kössi kahekordselt lukustatud ukse taha või maakohas asuvasse talusse põgeneda, kutsub Jeesus sind oma elu viima lambaaedikusse.
Kui prohvet tuleb hoiatava sõnumiga, siis tahavad inimesed, et prohvet annaks konkreetset nõu selle kohta, mida teha. Mõnikord annab Jumal prohvetile sõna, aga tihtipeale on see karjase asi, veel rohkem, iga Jumala mehe asi võtta see sõna arvesse oma perekonna pärast. Kui keegi tuleb hoiatama lähenevate huntide eest, siis ei ole see alati tema kohustus anda juhtnööre selle kohta, mida tegema peab. Me võime ise Jumalalt kuulda. Joosep kuulis Jumalat ütlemas, et ta varuks toitu läheneva aja jaoks (1 Moosese 41). Mooses kuulis Jumalat ütlemas, et ta võtaks egiptlastelt vastu kingitusi nende teekonna jaoks (2 Moosese 12). Meie kuuleme samuti Jumalalt oma olukorra jaoks. Lambad kuulevad Karjase häält.
Jeesus, sellel tunnil, selle tormi ajal ainult ei juhata oma inimesi ja lohuta oma karja, aga annab neile ka julgust, kindlust ja südant teenida neid, kes vaevlevad häda käes. Ükskord tuli prohvet Pauluse juurde ja prohveteeris, et kui ta läheb Jeruusalemma, siis seotakse ta kinni ja pannakse vangi. Prohvet oli ustav ja andis sõna edasi, nüüd oli kord Pauluse käes Jumalalt kuulda selle kohta, kuidas selle hoiatusega ümber käia. Peale prohveteeringu kuulmist otsustas Paulus ikkagi Jeruusalemma minna, olles valmis oma eluga Evangeeliumi pärast riskima (Apostlite teod 21). Mõned kuulevad ja jäävad ohutusse kohta, teised kuulevad ja lähevad kohta, kus nad saavad teenida. Mõned kogudused on asetatud linnadesse, mis vajavad nende vaimset tugevust ja kaastunnet. Võib olla räägib Pauluse tarkus Efeslastele 5:15-18 sellest, mida me kõige rohkem vajame: “Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad. Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine. Ja ärge joovastuge veinist, millest tuleb liiderlikkus, vaid saage täis Vaimu”.