ÜLISTAJA TÕELINE OLEMUS

2 Moosese raamat kirjeldab üht võrratut hetke Iisraeli laste ajaloos. Iisraellased olid just lahkunud Egiptusest Jumala üleloomuliku juhtimise läbi, kui korraga vaarao armee neid tulisjalu taga ajas. Iisraellased olid juhitud orgu, kus kahelt poolt ümbritsesid neid kõrged mäed ja ees laius hirmuäratav meri. Ja kuigi nad veel ei teadnud seda, olid need inimesed kohe kohe seismas silmitsi oma hinge pimedaima ja tormiseima ööga. Nad olid ahhetama panevas olukorras kesk paanikat ja meeleheidet, mis pani neid proovile kuni viimse piirini.

Ma usun, et see peatükk näitab väga konkreetselt, kuidas Jumal muudab oma rahva ülistajateks. Mitte ükski teine kirjalõik Piiblis ei peegelda seda nii selgelt. Kas teadsite, et ülistajad ei sünni mitte keset ärkamisi ja päikselisi helgeid aegu, kus valitsevad võidud ja hea tervis. Jumala ülistajad leiavad oma kuju keset pimedaid tormiseid öid. Seetõttu määravad meie reaktsioonid tormidele ära selle, millised ülistajad me oleme.

Heebrea kirja 11 peatükk annab meile sellest aimu elatunud Jaakobi näol: „Usus õnnistas surev Jaakob Joosepi mõlemat poega ja kummardas Jumalat oma kepi najal.“ (Heebrealastele 11:21). Miks kirjeldatakse Jaakobit sellisel viisil oma viimseil päevil?

Jaakob teadis, et ta elu on lõpusirgel, mistõttu me ka näeme teda jagamas õnnistust oma lastelastele. Seega, mida Jaakob teeb, kui ta vaatab tagasi oma elusündmustele? Ta kiidab Jumalat. Ta ei lausu sõnagi, aga oma kepi najale nõjatudes ta imetleb elu, mille Jumal on talle kinkinud ja ta „kummardab“ oma Jumalat.

Jaakob kummardas ja kiitis Jumalat, sest ta hing oli saanud rahu. Ta oli kogenud Jumala vankumatut ustavust, mis ületas iga väiksemagi kahtluse. Ja nüüd see suur usumees lõpetas, öeldes: „See ei omanud kunagi tähtsust, millistest lahingutest ma läbi läksin, sest Jumal tõestas oma ustavust minu vastu. Ta on alati ustav olnud. Oo Kõikväeline Jumal, ma kiidan ja ülistan sind!“