USU JUMALA USTAVUSSE
Usk saab alguse enda täielikust usaldamisest Jumala hoolde – aga meie usk peab olema aktiivne, mitte passiivne.
Meil peab olema täielik kindlus selles, et Jumal on suuteline tegema ja teeb võimatu võimalikuks. Jeesus ütles: “Jumalaga koos on kõik võimalik” (Matteuse 19:26). “Jumalaga pole midagi võimatut” (Luuka 1:37). Lühidalt kokku võttes, “Jumalast piisab!”
Issand muutis Aabrami usumeheks juhatades teda võimatusse olukorda. Ta tahtis, et ta teenija ütleks: “Isa, sina juhtisid mind siia ja sina tead kõige paremini. Nii, et ma ootan vaikselt ja usun, et sina teed võimatu võimalikuks. Ma panen oma elu sinu kätesse, usaldades täielikult, et sina ei lase mind ja mu perekonda nälga tunda. Ma tean, et me oleme säästetud, sest sina lubasid, et minust saab seeme alguse!”
Meie usk pole mõeldud selleks, et meid raskest kohast välja saada või muuta meie valusat olukorda. Vaid see on hoopis mõeldud selleks, et ilmutada meile Jumala ustavust selle raske olukorra keskel. Jumal muudab mõnikord meie proovile panevaid olukordi. Aga enamasti ta seda ei tee, sest ta tahab meid muuta.
Me ei saa lihtsalt usaldada Jumala väge kuni me oleme seda oma kriisi keskel ise kogenud. Nii juhtus ka kolme heebrea lapsega. Nad nägid Kristust ainult siis, kui nad olid tuliseks köetud ahjus. Ja Taaniel koges Jumala väge ja armu, kui ta visati lõvi koopasse. Kui nad oleksid korraga oma olukorra keskelt välja tõmmatud, ei oleks nad kunagi täielikult tundnud kogu Jumala imeliselt töötava väe armu. Ja Issandale poleks osaks saanud au jumalatute silmis.
Me arvame, et näeme suuri imesid, kui Jumal lõpetab meie elu tormid ja kriisid. Aga me võime sellistel puhkudel kergesti tähelepanemata jätta usu õppetunni, mis ütleb, et Jumal jääb ustavaks läbi meie jaoks raskete aegade. Ta tahab meid usu läbi tõsta kõrgemale meie katsumustest, et me võiksime öelda: “Mu Jumal suudab teha võimatut. Ta on päästja ja ta toob mind sellest läbi”.
Meil peab olema täielik kindlus selles, et Jumal on suuteline tegema ja teeb võimatu võimalikuks. Jeesus ütles: “Jumalaga koos on kõik võimalik” (Matteuse 19:26). “Jumalaga pole midagi võimatut” (Luuka 1:37). Lühidalt kokku võttes, “Jumalast piisab!”
Issand muutis Aabrami usumeheks juhatades teda võimatusse olukorda. Ta tahtis, et ta teenija ütleks: “Isa, sina juhtisid mind siia ja sina tead kõige paremini. Nii, et ma ootan vaikselt ja usun, et sina teed võimatu võimalikuks. Ma panen oma elu sinu kätesse, usaldades täielikult, et sina ei lase mind ja mu perekonda nälga tunda. Ma tean, et me oleme säästetud, sest sina lubasid, et minust saab seeme alguse!”
Meie usk pole mõeldud selleks, et meid raskest kohast välja saada või muuta meie valusat olukorda. Vaid see on hoopis mõeldud selleks, et ilmutada meile Jumala ustavust selle raske olukorra keskel. Jumal muudab mõnikord meie proovile panevaid olukordi. Aga enamasti ta seda ei tee, sest ta tahab meid muuta.
Me ei saa lihtsalt usaldada Jumala väge kuni me oleme seda oma kriisi keskel ise kogenud. Nii juhtus ka kolme heebrea lapsega. Nad nägid Kristust ainult siis, kui nad olid tuliseks köetud ahjus. Ja Taaniel koges Jumala väge ja armu, kui ta visati lõvi koopasse. Kui nad oleksid korraga oma olukorra keskelt välja tõmmatud, ei oleks nad kunagi täielikult tundnud kogu Jumala imeliselt töötava väe armu. Ja Issandale poleks osaks saanud au jumalatute silmis.
Me arvame, et näeme suuri imesid, kui Jumal lõpetab meie elu tormid ja kriisid. Aga me võime sellistel puhkudel kergesti tähelepanemata jätta usu õppetunni, mis ütleb, et Jumal jääb ustavaks läbi meie jaoks raskete aegade. Ta tahab meid usu läbi tõsta kõrgemale meie katsumustest, et me võiksime öelda: “Mu Jumal suudab teha võimatut. Ta on päästja ja ta toob mind sellest läbi”.