HEADUSE JA HELDUSE ÕNNISTUS
Püha Vaim ajab ära kogu hirmu me seest – hirmu langemise ees, hirmu Jumalast lahusolemise ees, hirmu Püha Vaimu kaotamise ees. Kõige selle asemele annab Ta meile oma rõõmu ja me peame jätkama oma teed rõõmsatena otsekui Taavet, sest Jumal on kinnitanud meile, et Ta ei jäta meid maha.
Ometigi kogevad vaid vähesed kristlased seda rõõmu ja ülevoolavat õnnetunnet. Suur hulk neist ei tea midagi hingerahust ega Kristuse ligiolust. Nad käivad oma radu mossis nägudega otsekui surutuina Jumala vihase käe alla, selle asemel, et kogeda Tema kaitsvaid tiibu. Nad näevad Teda kui karmi kohtutäiturit, kes iga hetk on valmis lajatama järgmise hoobi. Seetõttu elavad nad õnnetut elu, kus puudub igasugune lootus ja kus nad jätavad pigem surnu kui elava mulje.
Jumala silmis pole aga meie probleemiks mitte patt, vaid usaldamatus. Jeesus lahendas meie patuprobleemi juba Kolgatal ja tegi seda igaveseks. Seetõttu ei korruta Ta meile pidevalt, et: „Nüüd läksid sa küll üle piiri!“ Ei, mitte iialgi! Tema suhtumine meisse on täiesti vastupidine! Tema Vaim pigem julgustab meid ja tuletab meile pidevalt meelde, kui väga Isa meid armastab. Ja seda isegi keset meie läbikukkumisi.
Kui kogu meie tähelepanu koondub vaid meie patule, kaotame me silmist selle, mida Jumal kõige enam igatseb: „Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.“ (Heebrealastele 11:6) See salm ütleb kõik. Meie Jumal annab tasu ja Ta ei jõua ära oodata, et valada meid üle oma armastava headuse ja heldusega, mis õnnistab meid nii, et sõnugi pole!
See on, mida meie Taevane Isa igatseb, et me mõistaks. Ta teab, millal me parandame meelt oma patust ja läbikukkumistest. Ta teab ka seda, mil oleme taas valmis oma pattu kahetsema. Samas aga ei jõua Ta igakord nende toimumise tähtaegu ära oodata, mistõttu Ta sekkub ise ja ütleb: „Ma tahan kinnitada oma lapsele, et teda ei mõisteta hukka, kuna ma olen juba andestanud talle oma Poja puhastava vere läbi.“