RISTIST LÄHTUV KASU
Jeesus kasutas seda tähendamissõna kui õppevahendit selleks, et tuua esile üks võrratu tõde. Selles tähendamissõnas on väga selgelt näha inimesele tulev kasu, aga samas ka kasu, mille Jumal sellest saab. Kas teate, et tähendamissõna kadunud pojast ei räägi ainuüksi andestusest hukkaläinud inimesele. Suurem osa sellest räägib isa rõõmust ja heameelest, kes igatseb oma poja järele ja jookseb talle vastu.
Te ju kõik teate seda lugu. Noor mees võttis välja oma osa talle kuuluvast isa pärandusest ja parseldas selle lihtsalt laia elu peale maha. Tulemuseks täielik murtus kui ka vaimu ja tervise kahjustumine, mis viis selleni, et keset oma kõige sügavamat madalseisu otsustas noormees pöörduda tagasi oma isa poole. Piibel ütleb meile: „Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.“ (Luuka 15:20)
Pange tähele, et mitte miski ei takistanud seda isa andmast andeks sellele noorele mehele. Polnud midagi, mida see poiss oleks pidanud tegema – isegi mitte oma patte tunnistama – sest isa oli juba teinud lepituse võimalikuks. On tõsi, et see kõik juhtus isa initsiatiivil: ta jooksis oma poja suunas ja embas teda niipea, kui ta oli näinud oma poega tee peal tulemas. On tõsi, et andestamine pole raske ühelegi armastavale isale. Nõndasamuti pole see ka probleemiks meie Taevasele Isale, kui Ta näeb oma meeltparandavat last.
Seega, andestus ei ole sugugi mitte ainuke teema selles tähendamissõnas. Muide, Jeesus teeb selle väga selgeks, et ainult andekssaamisest poleks sellele kadunud pojale piisanudki. Isa ei emmanud oma poega ainuüksi selleks, et anda talle andeks ja lasta tal siis taas minna oma teed. Ei, isa igatses millegi palju enama järele kui vaid suhte taastamine oma pojaga. Ta igatses oma lapse seltskonna, lähedalolu ja suhtlemise järele.
Ja kuigi kadunud poeg sai andeks ja koges taas isa meelehead, polnud ta siiski veel leidnud paika oma isakojas. Isa tõeline rahulolu ja rõõm said täieliseks vaid seeläbi, kui tema poeg oli koos temaga. Ja see on selle tähendamissõna üks mõte.
Isa silmis oli see vana poeg surnud. Täielikult pühitud tema mõtetest. See poeg, kes oli tagasi koju pöördunud, oli isa silmis täiesti uus mees ja tema minevik ei omanud enam mingit tähtsust. Isa oleks otsekui öelnud: „Mis minu arvamusse puutub, siis see vana sina on surnud. Nüüd ela ja käi koos minuga kui uus mees. See on see, mida ma sinult ootan. Pole vähimatki põhjust, miks sa peaksid elama süütunde all. Ära räägi enam oma patust või oma väärtusetusest, sest sinu patu probleem on juba ammu lahendatud. Seetõttu tule julgelt minu ligi ja saa osa minu armust ja halastusest, sest ma tunnen suurt head meelt su üle!“