JUMALA MEELEHEA SAAB ALGUSE MEIEGA...
...KOOSVEEDETUD AJAST
Jumal tunneb suur rõõmu sellest, et rist on avanud meile vaba ligipääsu Tema ligiollu. Pole kahtlustki, et ajaloo üks kõige aulisemaid hetki leidis aset siis, kui Kristus suri ristil ja templi eesriie kärises kaheks. Sel samal hetkel maa värises, kivid veeresid ja hauad avanesid.
See oli seesama hetk, mil see, mis kasulik Jumalale, tuli esile. Hetkega, mil templi eesriie – miski, mis eraldas inimest Jumala pühast ligiolust – sai rebitud kaheks, juhtus midagi väga imelist. Sellest momendist alates ei avanenud ainuüksi inimesele võimalus siseneda Jumala ligiollu, aga sai võimalikuks ka see, et Jumal võis tulla inimese ligi.
Tema, kes kord oli asunud ”pilkases pimeduses”, ei oodanud, et meie läheks Tema juurde, vaid tuli ise meie juurde. Jumal ise haaras initsiatiivi ja Kristuse veri uhus ära kõik takistused. See oli kirjeldamatu lüke Jumala poolt; midagi sellist, kus üks osapool kuulutab: ”Küllalt – ma tahan rahu! Ma rebin maha selle eraldatuse müüri ja teen seda ainuüksi omaenda initsiatiivil.”
Enne ristil toimunut polnud tavalisel rahvahulgal vähimatki asja Jumala ligiollu – ainult ülempreestril oli õigus siseneda kõige pühamasse paika. Nüüd aga rajas Jeesuse ristitöö tee Isa ligiollu. Ainuüksi oma armu läbi kiskus Isa maha kõik müürid, mis eraldasid meid Tema ligiolust. Ja see võimaldas Tal tulla inimese ligi, võttes vastu kõik oma kadunud pojad ja muud patused.
Kogu mu sõnumi võti peitub järgnevas: sa ei saa kogeda rõõmu ja rahu – tegelikult, sa isegi ei tea, kuidas teenida Issandat – enne, kui sa pole näinud seda rõõmu, mida Ta kogeb sinu päästmisest...kuni sa pole näinud Tema südamerõõmu, mis lähtub osadusest sinuga....kuni sa ei mõista, et kõik müürid said ristil mahakistud...kuni sa ei tea, et kõik sinu minevikus toimunu on õigeksmõistetud ja unustatud. Jumal ütleb: ”Ma tahan, et sa astuksid sellesse täiusesse, mis ootab sind minu ligiolus.”
Suur hulk tänapäeva inimestest tunneb suurt rõõmu ristist lähtuvatest võrratutesr kasudest. Nad on astunud välja Egiptusest ja asuvad nüüd ”võidu poolel” keset oma Surnumere katsumusi. Nad naudivad vabadust ja tänavad Jumalat pidevalt selle eest, et nende vaenlased heidetakse sinna merre. Kuid paljud neist samadest usklikest magavad maha Jumala suurema eesmärgi ja kasu nende suhtes. Nad jäävad ilma sellest, miks Jumal neid on välja toonud? Ja vastus peitub sellest, et tuua neid enese ligi.