TAEVAS

Paulus oli tänulik nii oma elu, kutsumise kui teenistuse eest. Ma usun, et ta armastas Jumala rahvast kogu oma südamest. Kuid läbi kõigi oma teenistusaastate oli Pauluse püsivaks igatsuseks minna koju ja olla koos oma Issandaga. Ta süda igatses nii väga sinna.

 

Apostel Paulus viitab taevale siis, kui ta räägib oma kogemusest paradiisis. Ta ütleb, et ta nägi ja kuulis seal asju, mis olid nii üle mõistuse imelised, et tal ei jagunud isegi sõnu nende kirjeldamiseks. Tema jutust jääb mulje, et isegi kui ta oskaks seletada kõike seda, mida ta seal nägi, et suudaks inimmõistus siiski seda kõike vastu võtta.

 

Piibel ütleb meile, et me saame valitsema taevas koos Issandaga otsekui kuningad ja preestrid, valitsedes üle kogu ilmamaa. (Ilmutuse 5:10). Me saame olema seal kui Ta sulased, kes Teda teenivad. (Ilmutuse 22:3).

 

Paulus ütleb: „Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!“ (1Korintlastele 15:57). Paljud kristlased kasutavad seda salmi igapäevaselt, rakendades seda keset oma raskusi ja tagakiusu. Samas viitab aga kontekst, milles Paulus seda ütleb, hoopis millelegi palju sügavamale. Ainuüksi paar salmi varem ütleb Paulus: "Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?" (15:54:55)

 

Paulus rääkis väga liigutavalt oma igatsusest taeva järele: „Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas, sest selles maises me ägame, igatsedes rõivastuda taevasesse eluasemesse.“ (2Korintlastele 5:1-2). Ja siis ta lisab: „Ent me oleme kindlad ning meile meeldib pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures.“ (5:8)

 

Tuginedes Paulusele, on taevas – paik, kus me veedame kogu igaviku Issanda ligiolus – midagi, mille järgi me kõik peaksime igatsema oma südameis.

 

Armas Jumala püha, muuda taevas oma siiraks südameigatsuseks. Jeesus tuleb nende järgi, kes igatsevad olla seal koos Temaga!