MINU ABSOLUUTNE LEMMIK

Võttes arvesse kõiki 150 Psalmi, on Psalm 34 minu absoluutne lemmik. See räägib Jumala ustavusest oma laste päästmisel kõikvõimalikest suurtest kriisidest ja katsumustest. Taavet kuulutab: „Ma otsisin Jehoovat ja tema vastas mulle ning tõmbas mind välja kõigist mu hädaohtudest!...Jehoova ingel on leerina nende ümber, kes teda kardavad, ja ta vabastab nad...Õiged kisendavad ja Jehoova kuuleb ning tõmbab nad välja kõigest nende kitsikusest...Õiget tabab palju õnnetusi, aga Jehoova tõmbab tema neist kõigist välja!“ (Psalmid 34:5,8,18,20)

Pange tähele Taaveti väidet selles Psalmis: „Ma otsisin Jehoovat...siin see hädaline hüüdis.“ (s.5,7). Millal see Taavet hüüdis? See pidi olema ajal, kui ta teeskles hullumeelsust Gaadis ja samas ei saanud paluda kuuldavalt vilistite juuresolekul. See kõik viib meid võrratu tõeni Jumala päästest -vahel kõige valjemad appihüüud saavad hüütud ilma ühegi kuuldava helita.

Ma tean täpselt, mida see „seesmine väljahüüd“ endast kujutab. Paljud minu elu kõige valjematest palvetest – need minu kõige tähtsamad, südant lõhestavamad ja kõige sügavamaist hingesoppidest tulevad – on palutud täielikus vaikuses.

Oli aegu, kus ma olin olukordade poolt nii tümaks tehtud, et ma polnud võimeline isegi rääkima. Oli asju, mis ületasid mu mõistuse kõige täiega, nii et ma polnud enam võimeline piisavalt palju selgelt mõtlema, et paluda. Oli aegu, kus ma istusin üksi oma toas nii suures nõutuses ja segaduses, et ma ei suutnud sõnagi Jumalale öelda. Ometigi, keset kõiki neid aegu, mu süda kisendas Jumala poole: „Issand, aita mind! Ma ei tea, mida või kuidas paluda praegu, aga ma palun, et sa kuuleks mu südamehüüdu. Päästa mind sellest olukorrast!“

Oled sa kunagi kogenud midagi sarnast? Oled sa kunagi mõelnud: „Ma ei saa aru, mis toimub?! Ma olen nii mattunud nende olukordade alla ja lämmatatud meeletust valust, et ma ei oska seda isegi sõnadesse panna. Isa, ma isegi ei tea, mida öelda sulle. Mis ometigi toimub?“

Ma usun, et Taavet koges seda sama, kui vilistid ta kinni võtsid. Ja kirjutades Psalmi 34, jõudis ta tõdemuseni: „Mu olukord oli nii üle mõistuse, et ma pidin mängima lausa lolli. Ometigi, oma südames ma mõtlesin: „Mis minuga toimub? Kuidas see küll juhtuda võis? Issand, aita!““

Mistõttu jääb ka mulje, et Taavet ütles: „See vaene mees hüüdis oma südame kõige sügavamatest soppidest, teadmata, mida või kuidas paluda. Aga Jumal kuulis mind ja päästis mu.“ See oli siiras appihüüd otse südamest ja Issand on valmis võtma kuulda igat hädalist – ükskõik kui nõrkenud too ka siis poleks.