VABASTAJA
Apostel Peetrus ütleb meile: ”Jah, Jumal ei säästnud muistset maailma...saates jumalakartmatute maailma peale veeuputuse, kaitses üksnes õigusekuulutajat Noad...muutis tuhaks Soodoma ja Gomorra linnad, mõistes need hukka hävinguks, pannes hoiatustähiseks tulevastele jumalakartmatutele. Ta kiskus hukatusest välja õige mehe Loti...nii oskab Issand küll jumalakartlikke kiusatusest välja kiskuda...” (2 Peetruse 2:4-9)
Vaatamata nende näidete mitmekülgsusele, annab Jumal siin edasi väga selge julgustava sõnumi kogu oma rahvale, öeldes: ”Ma olen just äsja toonud teile kaks kõige võrratumat näidet oma kaastunde kohta. Kui ma keset maailma suurimat veeuputust ja kaost suutsin päästa ühe õiglase mehe ja ta pere, kas ma siis ei suuda päästa ka teid? Kas ma ei ole siis võimeline valmistama imelist väljapääsuteed ka teie jaoks? Kui ma olin võimeline saatma kohtumõistmiseks tuld ja suitsusambaid, põletades ühe hetkega maha kõik linnad ja saatma samas oma inglid päästma Lotti ja ta tütreid, kas ma siis ei ole võimeline saatma oma ingleid päästma ka teid teie katsumustest?”
Õppetund Jumala laste jaoks on järgmine: Jumal teeb ükskõik mida, et päästa oma rahvas nende põletavatest katsumustest ja kiusatustest. Mõelge sellele: see nõudis Kõrkjamere lahutamist, et Iisraeli rahvas võis põgeneda oma vaenlase eest; see nõudis kaljust vee voolama panemist, et päästa seda sama Iisraeli rahvast nende katsumustest; see nõudis ime-leiba – praktiliselt inglite toitu otse taevast – et säästa neid nälga suremast; see nõudis Noa laeva, et päästa teda veeuputusest ja ”inglite eskorti” päästmaks Lotti põlevast linnast. Kõigi nende näidete ainus mõte on see, et: Jumal teab täpselt, kuidas oma rahvast päästa ja läheb ükskõik, milliste ekstreemsusteni, et seda ka teha. Sõltumata inimeste olukordadest!
Peetruse väljend: “Jumal teab, kuidas vabastada” tähendab teisisõnu seda, et: “Tal on juba plaanid tehtud!” See võrratu uudis peitub tões, et Jumalal on plaanid meie vabastamiseks valmis ammu enne seda kui me Temalt abi palume. Ja Ta ei istu nende plaanide otsas, vaid ootab meie appihüüdu. Oma eludega täiega puntras olles võime me mõelda: ”Mil kombel Ta küll ometigi suudaks vabastada meid?”, samal ajal kui Tema on iga hetk valmis oma plaani käiku laskma.
Väga hea näide selle kohta leidub Jeremija 29 peatükis, kus on juttu Iisraeli rahva vangipõlvest Paabelis. Eeldatavasti oli siin tegu suurima katsumusega, millest iisraellased läbi läksid, kuid ometigi lubas Jumal neile, et: ”Seitsmekümne aasta pärast külastan ma teid taas ja viin täide oma Sõna teie suhtes.”
”Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.” (Jeremija 29:11) Viimane osa sellest salmist tähendab otsetähenduses: ”andma seda, mille järele te igatsete”. Jumal tahab, et me jätkaksime palvetamist ja oleks valmis Tema vabastuseks.
Õppetund Jumala laste jaoks on järgmine: Jumal teeb ükskõik mida, et päästa oma rahvas nende põletavatest katsumustest ja kiusatustest. Mõelge sellele: see nõudis Kõrkjamere lahutamist, et Iisraeli rahvas võis põgeneda oma vaenlase eest; see nõudis kaljust vee voolama panemist, et päästa seda sama Iisraeli rahvast nende katsumustest; see nõudis ime-leiba – praktiliselt inglite toitu otse taevast – et säästa neid nälga suremast; see nõudis Noa laeva, et päästa teda veeuputusest ja ”inglite eskorti” päästmaks Lotti põlevast linnast. Kõigi nende näidete ainus mõte on see, et: Jumal teab täpselt, kuidas oma rahvast päästa ja läheb ükskõik, milliste ekstreemsusteni, et seda ka teha. Sõltumata inimeste olukordadest!
Peetruse väljend: “Jumal teab, kuidas vabastada” tähendab teisisõnu seda, et: “Tal on juba plaanid tehtud!” See võrratu uudis peitub tões, et Jumalal on plaanid meie vabastamiseks valmis ammu enne seda kui me Temalt abi palume. Ja Ta ei istu nende plaanide otsas, vaid ootab meie appihüüdu. Oma eludega täiega puntras olles võime me mõelda: ”Mil kombel Ta küll ometigi suudaks vabastada meid?”, samal ajal kui Tema on iga hetk valmis oma plaani käiku laskma.
Väga hea näide selle kohta leidub Jeremija 29 peatükis, kus on juttu Iisraeli rahva vangipõlvest Paabelis. Eeldatavasti oli siin tegu suurima katsumusega, millest iisraellased läbi läksid, kuid ometigi lubas Jumal neile, et: ”Seitsmekümne aasta pärast külastan ma teid taas ja viin täide oma Sõna teie suhtes.”
”Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.” (Jeremija 29:11) Viimane osa sellest salmist tähendab otsetähenduses: ”andma seda, mille järele te igatsete”. Jumal tahab, et me jätkaksime palvetamist ja oleks valmis Tema vabastuseks.