OLE VAIKSELT JA OOTA

Mu süda oli täiesti murtud, kui kuulsin 1958 aastal uudistest lugu seitsme noormehe kohta, kes pidid seisma kohtu ees tänu sellele, et olid tapnud ühe invaliidist poisi. Püha Vaim puudutas mu südant nii tugevalt, et ma teadsin, et pean sõitma New York’i ja minema sinna kohtumajja, et rääkida nende noorte meestega.

Kohtuistungi lõppedes tabas mind korraga arusaamine, et: ”Need poisid, aheldatuina käeraudadesse, viiakse ju välja kõrvaluksest ja ma ei näe neid enam kunagi!” Tõusin oma kohalt ja trügisin läbi rahvahulga kohtuniku juurde, paludes luba rääkida nende poistega enne kui nad tagasi kartsa viiakse. Kuid ühe hetkega oli politsei mu kõrval ning ilma pikemagi jututa saadeti mind kohtusaalist välja.

Fotoaparaatide sähvatavad välgud pimestasid mu silmi ja kümned reporterid pommitasid mind erinevate küsimustega. Mina aga seisin seal kui soolasammas, tundes ühtaegu nii alandust kui häbi. Mõtlesin isekeskis: ”Mida mu kogudus küll minust arvab? Inimesed peavad mind täitsa napakaks. Küll ma olin ikka naiivne!” Keset kogu seda kaost palusin oma südames: “Issand, ma arvasin, et sina juhtisid mind siia. Mis siis valesti läks?” Loomulikult ei saanud ma paluda kõva häälega, sest vastasel juhul oleks meedia pidanud mind veelgi suuremaks hulluks kui nad mind juba pidasid. (Pealegi nägin ma niigi päris kentsakas välja, kuna kandsin tol päeval kikilipsu!)

Kuid Jumal kuulis selle vaese mehe palvet tol päeval ja on kuulnud igat mu vaiksematki südamehüüdu alates sellest päevast peale. Seda seetõttu, et sellest samast haledast stseenist kohtumaja ees, sündis Teen Challenge (Noorte Väljakutse) teenistus, mis tänase päeva seisuga on levinud üle maailma. Ja mina võin rõõmuga jagada Taaveti tunnistust: ”Issandast kiitleb mu hing. Viletsad kuulevad ja rõõmutsevad.” (Psalm 34:3)

Mida Taavet selle all tegelikult mõtles, on see, et: “Mul on midagi öelda kõigile Jumala alandlikele üle kogu maa ja seda nii tänaseks päevaks kui kõigiks tulevastekski aegadeks. Nii kaua kui püsib see maailm, vabastab Jumal igaühe, kes hüüab appi Tema nime ja usub Temasse. Oma võrratus armus ja armastuses päästis Ta ka minu, kuigi ma olin teinud ühe väga rumala sammu.”

Kõik, mida sa teadma pead, on fakt, et Jumal kuuleb igat siirast appihüüdu – olgu see valju või hääletu – ja Ta vastab neile. Isegi kui sa oled käitunud rumalasti või kukkunud täiega läbi oma usus, ei pea sa tegema muud kui vaid hüüdma appi oma Päästjat, sest Tema on ustav kuulma ja tegutsema.