TA EI ÄHVARDANUD
Siin on üks imeline tõde, mis seotud Kristuse kannatustega: „Ta ei sõimanud vastu, kui teda sõimati; ta kannatas ega ähvardanud.“ (1 Peetruse 2:23).
Milline võrratu tõdemus: „Ta kannatas, kuid ei ähvardanud.“ Ta ei püüdnud mitte kordagi kaitsta end nende eest, kes Temaga julmalt ümber käisid. Ta ei karistanud kedagi ega maksnud kellelegi kätte. Vastupidiselt meile! Me hakkame ähvardama, kui kannatused muutuvad talumatuks; me kaitseme iseend ning võitleme pidevalt oma õiguste ja maine eest. Kuid mis veelgi hullem – me ähvardame Jumalat! Me teeme seda nii märkamatult, et enamus meist ei saa sellest arugi. Kui me palved jäävad vastamata; kui häda ja kaos võtavad maad me elus; kuid tundub, et Jumal on meid alt vedanud ja me oleme jäänud üksi oma valuga, siis me tõmbume lihtsalt Jumalast eemale. Me taandame end palvest ja Piibli lugemisest. Me küll armastame Jumalat edasi, kuid meie innukus selles osas hakkab hääbuma. Me hakkame ära vajuma ja me usk muutub igavaks ning tuimaks. Kõik need näidud on ähvardused Issanda vastu. Igakord, kui tõmbume oma südameis eemale Issandast, ähvardame Teda. Ehk see on kui alateadlik viis öelda: „Issand, ma tegin oma parima, kuid Sina vedasid mind alt!“
Jumalal on imepärane kannatus nende suhtes, kes on haiget saanud. Ta ootab armulikult seni, kui pöördume tagasi Tema õrna hoole alla. Kui me aga keeldume tõusmast ja uuendamast oma usku ja lootust Temasse, võib see saada ohuks me elule ja Jumala ustavusele. Mõningatel tekkivad väärkujutelmad ja nad annavad järgi oma himudele ja ihadele. Nad poputavad end oma endi ihades, kuna kogu lahing tundub lootusetuna nagunii. See on nende viis öelda: „Mis mõtet sel kõigel on nagunii? Ma hüüan Jumalat appi, et Ta päästaks mu, kuid see abi ei saabu iial. Kogu see kupatus on endiselt mu sees peale kõiki mu pisaraid ja palveid.“ Ja lõppeks taandub see järgnevani: „Mul on õigus seda teha, sest olen nii kõvasti haiget saanud!“ See on Jumala ähvardamine. Talle tagasi tegemine selle eest, et Ta ei vastanud su palvetele õigeaegselt.
Kuid mu armsad – lootus on siiski olemas! Isandate Issand on koos meiega! Ainuüksi Tema saab ja suudab meid hoida, laskmata oma lastel libastuda või kukkuda. Me oleme hoitud Tema peopesade peal. Seetõttu tehkem siis nii nagu Kristus tegi. Ta „jättis kõik selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt.“ (1 Peetruse 2:23). "Jätma" tähendab anda oma elu täielikult üle Tema kätesse. Lõpeta oma võitlused; loobu iseenese püüetest saavutada midagi omas jõus ja usalda oma ihu ja hing Kõigekõrgema hoolde.
Milline võrratu tõdemus: „Ta kannatas, kuid ei ähvardanud.“ Ta ei püüdnud mitte kordagi kaitsta end nende eest, kes Temaga julmalt ümber käisid. Ta ei karistanud kedagi ega maksnud kellelegi kätte. Vastupidiselt meile! Me hakkame ähvardama, kui kannatused muutuvad talumatuks; me kaitseme iseend ning võitleme pidevalt oma õiguste ja maine eest. Kuid mis veelgi hullem – me ähvardame Jumalat! Me teeme seda nii märkamatult, et enamus meist ei saa sellest arugi. Kui me palved jäävad vastamata; kui häda ja kaos võtavad maad me elus; kuid tundub, et Jumal on meid alt vedanud ja me oleme jäänud üksi oma valuga, siis me tõmbume lihtsalt Jumalast eemale. Me taandame end palvest ja Piibli lugemisest. Me küll armastame Jumalat edasi, kuid meie innukus selles osas hakkab hääbuma. Me hakkame ära vajuma ja me usk muutub igavaks ning tuimaks. Kõik need näidud on ähvardused Issanda vastu. Igakord, kui tõmbume oma südameis eemale Issandast, ähvardame Teda. Ehk see on kui alateadlik viis öelda: „Issand, ma tegin oma parima, kuid Sina vedasid mind alt!“
Jumalal on imepärane kannatus nende suhtes, kes on haiget saanud. Ta ootab armulikult seni, kui pöördume tagasi Tema õrna hoole alla. Kui me aga keeldume tõusmast ja uuendamast oma usku ja lootust Temasse, võib see saada ohuks me elule ja Jumala ustavusele. Mõningatel tekkivad väärkujutelmad ja nad annavad järgi oma himudele ja ihadele. Nad poputavad end oma endi ihades, kuna kogu lahing tundub lootusetuna nagunii. See on nende viis öelda: „Mis mõtet sel kõigel on nagunii? Ma hüüan Jumalat appi, et Ta päästaks mu, kuid see abi ei saabu iial. Kogu see kupatus on endiselt mu sees peale kõiki mu pisaraid ja palveid.“ Ja lõppeks taandub see järgnevani: „Mul on õigus seda teha, sest olen nii kõvasti haiget saanud!“ See on Jumala ähvardamine. Talle tagasi tegemine selle eest, et Ta ei vastanud su palvetele õigeaegselt.
Kuid mu armsad – lootus on siiski olemas! Isandate Issand on koos meiega! Ainuüksi Tema saab ja suudab meid hoida, laskmata oma lastel libastuda või kukkuda. Me oleme hoitud Tema peopesade peal. Seetõttu tehkem siis nii nagu Kristus tegi. Ta „jättis kõik selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt.“ (1 Peetruse 2:23). "Jätma" tähendab anda oma elu täielikult üle Tema kätesse. Lõpeta oma võitlused; loobu iseenese püüetest saavutada midagi omas jõus ja usalda oma ihu ja hing Kõigekõrgema hoolde.