TÕELINE JEESUSE LIIKUMINE by Gary Wilkerson
Milline haiget saanud naine, mees või laps ei jookseks paika, kus eluaegsed mured leiaks lahenduse Jumala poolt ja kus üks sügav ning imeline tervenemine võiks aset leida? Vot see oleks üks tõeline ”Jeesuse liikumine”, mis ei sünni mitte erinevate plaanide, nutikuse või organiseeritud ürituse läbi, vaid seeläbi, et Jumal ise ilmub kohale. Kus iganes Tema au end ka ei ilmutaks – olgu siis läbi ustava jutluse või lihtsa tunnistuse, sinna inimesed ka kokku jooksevad, et sellest osa saada.
“Kogu rahvahulk jooksis nende juurde kokku.” (Ap.3:11). Selles sõnas „kokku“ peitub suur tähendus. See rahvas ei trüginud ega tormanud üksteisest üle ega ette, vaid nad läksid kui üks mees, olles alandlikud Jumala imelise ligiolu ees. See on, kuidas Jumala au mõjub. See liidab meid aukartuses. Ja see ongi Jumala igatsus meie suhtes – et me paneks kõrvale kõik oma erimeelsused, andestaks kõik eksimused ja läheks nende juurde, kes vajavad meie andestust või kes peavad meile andeks andma. Me ei saa oodata Jumala aulist ja kõiki haaravat liikumist eneste keskel, kui me ei hoia oma keelt kurja rääkimast, südant haiget saamistest kinni hoidmast ja üksteisele andestamast. Miks peaks ükski uskmatu tahtma joosta kogudusse, kus valitseb lahkmeel ja õelus? Jumala aulised teod liidavad me südamed ühte, aga kuidas see saaks sündida, kui keeldume loobumast oma lahkmeelest?
Miks on nii, et osades kogudustes ja osade inimeste eludes Jumala au tuleb esile, aga teiste omades mitte? Peetrus vastab sellele templis toimunud olukorra läbi. Ta ütles hämmingus olevaile inimestele: „Iisraeli mehed…Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal, meie isade Jumal, on kirgastanud oma sulase Jeesuse…“ (Ap.3:12-13).
Jumal on asetanud kogu oma majesteetlikkuse, au ja väe vaid ühte allikasse – Kristusesse. Tema au ei saa nähtavaks läbi tarkade ja kõikvõimsate inimeste või läbi geniaalsete plaanide ja ideede. Tema au peitub vaid ühes allikas ja selleks on Jeesus. Kui tahame näha Kristuse au tulemas esile oma eludes ja kogudustes, siis see ei saa sündima läbi me enda jõu või plaanide. See saab tulema esile läbi selle, et tühjendame iseendid Tema ees, et Tema saaks täita meid. Peame ütlema ühes Ristija Johannesega: „Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.“ (Johannesse 3:30).
“Kogu rahvahulk jooksis nende juurde kokku.” (Ap.3:11). Selles sõnas „kokku“ peitub suur tähendus. See rahvas ei trüginud ega tormanud üksteisest üle ega ette, vaid nad läksid kui üks mees, olles alandlikud Jumala imelise ligiolu ees. See on, kuidas Jumala au mõjub. See liidab meid aukartuses. Ja see ongi Jumala igatsus meie suhtes – et me paneks kõrvale kõik oma erimeelsused, andestaks kõik eksimused ja läheks nende juurde, kes vajavad meie andestust või kes peavad meile andeks andma. Me ei saa oodata Jumala aulist ja kõiki haaravat liikumist eneste keskel, kui me ei hoia oma keelt kurja rääkimast, südant haiget saamistest kinni hoidmast ja üksteisele andestamast. Miks peaks ükski uskmatu tahtma joosta kogudusse, kus valitseb lahkmeel ja õelus? Jumala aulised teod liidavad me südamed ühte, aga kuidas see saaks sündida, kui keeldume loobumast oma lahkmeelest?
Miks on nii, et osades kogudustes ja osade inimeste eludes Jumala au tuleb esile, aga teiste omades mitte? Peetrus vastab sellele templis toimunud olukorra läbi. Ta ütles hämmingus olevaile inimestele: „Iisraeli mehed…Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal, meie isade Jumal, on kirgastanud oma sulase Jeesuse…“ (Ap.3:12-13).
Jumal on asetanud kogu oma majesteetlikkuse, au ja väe vaid ühte allikasse – Kristusesse. Tema au ei saa nähtavaks läbi tarkade ja kõikvõimsate inimeste või läbi geniaalsete plaanide ja ideede. Tema au peitub vaid ühes allikas ja selleks on Jeesus. Kui tahame näha Kristuse au tulemas esile oma eludes ja kogudustes, siis see ei saa sündima läbi me enda jõu või plaanide. See saab tulema esile läbi selle, et tühjendame iseendid Tema ees, et Tema saaks täita meid. Peame ütlema ühes Ristija Johannesega: „Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.“ (Johannesse 3:30).