TEGELEDES KAHTLUSTEGA
Kui sa ei tegele oma kahtlustega, langed sa virisemise ja kurtmise vaimu küüsi. Ja sa elad ning sured selles vaimus. Kahtlusi pole võimalik lihtsalt alla suruda – need tuleb kõige täiega välja juurida.
Vaata, mis juhtus iisraellastega kolm päeva peale seda, kui nad olid pääsenud Egiptusest. Nad olid laulnud ja mänginud oma tamburiine, tunnistades kõikvõimsa Jumala võimsust ja väge. Uhkeldasid veel sellegagi, et Jumal oli neid juhtinud ja kaitsnud. Kuid siis jõudsid nad Maarasse, mis tähendab „kibedat vett“ ja millest sai nende proovilepaneku koht.
Jumal laseb raskustel tulla me ellu üksteise järel seni, kuni me lõpuks omandame oma õppetunni. Kui me aga keeldume õppimast, annab Ta meid üle kibestumise ja nurisemise meelevalda. „Nad läksid Suuri kõrbesse ja käisid kõrbes kolm päeva ega leidnud vett...Ja rahvas nurises Moosesega, öeldes: „Mida me joome?” (2Moosese 15:22,24). Veel pühapäeval oli iisraellastel olnud lõbu laialt – nad laulsid, tantsisid ja kiitsid Jumalat. Kuid siis tuli kolmapäev ja nad olid omadega hädas. Veel üks kriis ja nad olid juba otsi andmas!
Kuidas on võimalik nii kiiresti oma kindlus kaotada? Aga seetõttu, et nad polnud kunagi kogenudki seda. Neil puudus igasugune alus. Mistõttu nad põrusid taaskord. Nad polnud õppinud karvavõrdki eelnevatest raskustest ja seetõttu magasid nad maha võimaluse lasta Jumala suurusel tulla esile. Sellest päevast alates olid iisraellased kaugel millegi õppimisest Jumala kohta. Nad võtsid isegi Ta headust iseenesest mõistetavana. Neil polnud toidust, mispeale Jumal saatis neile mannat taevast. Ta lasi isegi vuttidel langeda taevast, nii et need moodustasid suure, suure hunniku. Kuid ei ühtegi tänusõna! Selle asemel muutus rahvas hoopis ahneks, hakates kokku kaapima kõike, mida Jumal neile oli andnud. Iisraellased muutusid väga kangekaelseteks.
Kui kahetsusväärne on kogeda ühte kriisi teise järel ja mitte õppida neist elu käigus. See kannab endas üht needust, mis annab sind üle nurisemise vaimule.
Vaata, mis juhtus iisraellastega kolm päeva peale seda, kui nad olid pääsenud Egiptusest. Nad olid laulnud ja mänginud oma tamburiine, tunnistades kõikvõimsa Jumala võimsust ja väge. Uhkeldasid veel sellegagi, et Jumal oli neid juhtinud ja kaitsnud. Kuid siis jõudsid nad Maarasse, mis tähendab „kibedat vett“ ja millest sai nende proovilepaneku koht.
Jumal laseb raskustel tulla me ellu üksteise järel seni, kuni me lõpuks omandame oma õppetunni. Kui me aga keeldume õppimast, annab Ta meid üle kibestumise ja nurisemise meelevalda. „Nad läksid Suuri kõrbesse ja käisid kõrbes kolm päeva ega leidnud vett...Ja rahvas nurises Moosesega, öeldes: „Mida me joome?” (2Moosese 15:22,24). Veel pühapäeval oli iisraellastel olnud lõbu laialt – nad laulsid, tantsisid ja kiitsid Jumalat. Kuid siis tuli kolmapäev ja nad olid omadega hädas. Veel üks kriis ja nad olid juba otsi andmas!
Kuidas on võimalik nii kiiresti oma kindlus kaotada? Aga seetõttu, et nad polnud kunagi kogenudki seda. Neil puudus igasugune alus. Mistõttu nad põrusid taaskord. Nad polnud õppinud karvavõrdki eelnevatest raskustest ja seetõttu magasid nad maha võimaluse lasta Jumala suurusel tulla esile. Sellest päevast alates olid iisraellased kaugel millegi õppimisest Jumala kohta. Nad võtsid isegi Ta headust iseenesest mõistetavana. Neil polnud toidust, mispeale Jumal saatis neile mannat taevast. Ta lasi isegi vuttidel langeda taevast, nii et need moodustasid suure, suure hunniku. Kuid ei ühtegi tänusõna! Selle asemel muutus rahvas hoopis ahneks, hakates kokku kaapima kõike, mida Jumal neile oli andnud. Iisraellased muutusid väga kangekaelseteks.
Kui kahetsusväärne on kogeda ühte kriisi teise järel ja mitte õppida neist elu käigus. See kannab endas üht needust, mis annab sind üle nurisemise vaimule.