ELADES JUMALALE MEELEPÄRAST ELU
„Eenok kõndis koos Jumalaga“ (1Moosese 5:24). Heebreakeelne originaaltähendus sõnale „kõndis“ on see, et Eenok kõndis õlg-õla kõrval koos Jumalaga, Temaga pidevalt suheldes ja Talle üha enam lähemale kasvades. Eenok elas 365 aastat või siis „aasta“ täis aastaid. Võime temas näha uutmoodi usklikku. Jumal oli kogu tema elu. Seda isegi niivõrd, et oma elu lõpusirgel ta ei näinud isegi surma (vt Heebrealastele 11:5).
Eenok õppis elama Jumalale meelepärast elu keset tema ümbritsevat hukatuslikku ühiskonda. Ta oli tavaline mees kõigi nende samade probleemide ja koormatega, mida meiegi kogeme, mitte mingi erak kusagil kõrbekoopas, varjudes ja püüdes olla püha. Ta ellu kuulusid nii abikaasa, lapsed, kohustused kui ka vastutused.
„Eenok kõndis koos Jumalaga, ja siis ei olnud teda enam, sest Jumal võttis tema ära.“ (1Moosese 5:24). Heebrea kirja põhjal me teame, et see salm räägib Eenoki jumalikust muutumisest; sellest, et ta ei kogenud surma. Samas aga tähendab see midagi sügavamatki. See väljend seal 1 Moosese 5:25 „ei olnud teda“, tähendab ka seda, et ta „ei olnud sellest maailmast“. Oma vamu ja tunnetuse poolest polnud ta osa sellest kurjast maailmast. Mida enam ta koos Jumalaga käis, seda vähem ta maailma asjade külge köidetud oli. Nii nagu Pauluski, kes suri igapäevaselt sellele maisele elule ja võeti vaimus üles taevasesse sfääri.
Elades siin maa peal, täitis Eenok kõiki oma maiseid kohustusi, aga samas ei röövinud ükski neist tema koosolemist koos Jumalaga. Heebrealastele 11:5 ütleb selgelt: „Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane.“ Mis oli küll Eenokis midagi sellist, mis Jumalale nii kangesti meelepärane oli? Aga see, et tema elu koos Jumalaga tõi temas esile usu, mida Jumal armastas. Seetõttu ei saa ka neid kahte salmi Heebrea kirjast üksteisest eraldada: „Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane. Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane.“ (Heebrealastele 11:5-6). Me kuuleme sageli seda viimast salmi, aga harva ühenduses talle eelnevaga. Samas on terve Piibel täis lugusid meestest ja naistest, kes läbi kogu ajaloo elasid väga lähedases suhtes Jumalaga ja neist said sügava usuga mehed ja naised. Kui ka Kogudus elaks ja käiks igapäevaselt koos Jumalaga, Temaga pidevalt suheldes, oleks tulemuseks rahvas täis usku, mis oleks meelepärane Jumalale.
Eenok õppis elama Jumalale meelepärast elu keset tema ümbritsevat hukatuslikku ühiskonda. Ta oli tavaline mees kõigi nende samade probleemide ja koormatega, mida meiegi kogeme, mitte mingi erak kusagil kõrbekoopas, varjudes ja püüdes olla püha. Ta ellu kuulusid nii abikaasa, lapsed, kohustused kui ka vastutused.
„Eenok kõndis koos Jumalaga, ja siis ei olnud teda enam, sest Jumal võttis tema ära.“ (1Moosese 5:24). Heebrea kirja põhjal me teame, et see salm räägib Eenoki jumalikust muutumisest; sellest, et ta ei kogenud surma. Samas aga tähendab see midagi sügavamatki. See väljend seal 1 Moosese 5:25 „ei olnud teda“, tähendab ka seda, et ta „ei olnud sellest maailmast“. Oma vamu ja tunnetuse poolest polnud ta osa sellest kurjast maailmast. Mida enam ta koos Jumalaga käis, seda vähem ta maailma asjade külge köidetud oli. Nii nagu Pauluski, kes suri igapäevaselt sellele maisele elule ja võeti vaimus üles taevasesse sfääri.
Elades siin maa peal, täitis Eenok kõiki oma maiseid kohustusi, aga samas ei röövinud ükski neist tema koosolemist koos Jumalaga. Heebrealastele 11:5 ütleb selgelt: „Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane.“ Mis oli küll Eenokis midagi sellist, mis Jumalale nii kangesti meelepärane oli? Aga see, et tema elu koos Jumalaga tõi temas esile usu, mida Jumal armastas. Seetõttu ei saa ka neid kahte salmi Heebrea kirjast üksteisest eraldada: „Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane. Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane.“ (Heebrealastele 11:5-6). Me kuuleme sageli seda viimast salmi, aga harva ühenduses talle eelnevaga. Samas on terve Piibel täis lugusid meestest ja naistest, kes läbi kogu ajaloo elasid väga lähedases suhtes Jumalaga ja neist said sügava usuga mehed ja naised. Kui ka Kogudus elaks ja käiks igapäevaselt koos Jumalaga, Temaga pidevalt suheldes, oleks tulemuseks rahvas täis usku, mis oleks meelepärane Jumalale.