JEESUS TEEB by Gary Wilkerson
„Ja üks naine, kes oli olnud kaksteist aastat veritõves ning palju saanud kannatada arstide käes ja ära kulutanud kõik, mis tal oli, ega olnud saanud mingit abi, vaid pigem oli ta tõbi läinud halvemaks,.“ (Markuse 5:25-26). Kujuta ette selle naise meeleheitlikku olukorda, mis oli aja jooksul läinud üha halvemaks. Kui ta aga kuulis, et Jeesus on ta kandist mööda minemas, mõtles ta endamisi: „Kui ma saaksin tema kuubegi puudutada, siis ma paraneksin!” (Markuse 5:28).
Tema südames oli peidus üks sinepiiva suurune usu-raas. Selline, mis kasvab suureks ja viljakandvaks puuks. Ta usk oli nii suur, et ta isegi ei vajanud, et Jeesus isiklikult tuleks ta juurde. Kõik, mis ta vajas, oli vaid sirutuda Ta poole ja puudutada Teda. Pane tähele ta mõtteviisi: ”Siis ma paraneksin!” Ta ei mõelnud, et: ”Jeesus saaks mind tervendada, kui vaid tahab.” Ta oli veendunud, et see saab sündima, kuna Jeesus oli Jumal.” Selle naise usk oli selge ja konkreetne; selline, mis uskus Jumalalt imet tuginedes Tema headusele.
Kujuta ette, mida selle naise tervislik olukord oli teinud kogu ta eluga. 12 aasta jooksul oli ta muutunud nõrgast hapraks ja sealt omakorda jõuetuks. Võib-olla see kirjeldab ka sinu elu ja olukordi. Su probleemid on mitmekordistunud, arved kuhjunud ja mured kasvanud. Oled näinud küll teisi inimesi saamas kätte oma palvevastuseid, kuid sinu palved tunduvad minevat kurtidele kõrvadele. Ja su süda kisendab: ”Kui kaua veel, Issand? Miks peaks ma veel üldse lootma, et mind kuuled?”
Mulle meeldib selle naise usk. Ükski teine asi polnud toiminud ta heaks, aga sellest hoolimata sirutus ta välja Jeesuseni, öeldes usus: ”Ma kas suren selle haiguse kätte, või saan täna terveks.” Ta usk ei tuginenud ainuüksi sellele, et: ”Jeesus suudab”, vaid sellele, et: ”Jeesus teeb.” Mistõttu kui ta siis lõpuks Jeesuse kuuerüüd puudutas, ”kuivas ta vereläte ja ta tundis oma ihus, et ta oli paranenud sellest hädast. Ja Jeesus, tundes endamisi, et vägi oli temast välja läinud, pööras kohe rahvahulga seas ümber ja küsis: „Kes puudutas mu rõivaid?” (Markuse 5:29-30).
Siinkohal on oluline tähele panna, et mitte Jeesus ei algatanud seda tervendamist, vaid selle naise usk tegi seda. Jeesus ütles vaid: „Tütar, sinu usk on su päästnud, mine rahuga ja ole terve oma vaevast!” (Markuse 5:34). Ta usk tugines Jumala headusele ja ta kuulutas: ”Issand, isegi kui Sa oled unustanud mu vajaduse, pole mina unustanud Su ustavust.” Selle naise lugu on kinnituseks meile kõigle, et ka meil võib olla sarnane usk; usk, mis ütleb: ”Issand, sa teed.”
Tema südames oli peidus üks sinepiiva suurune usu-raas. Selline, mis kasvab suureks ja viljakandvaks puuks. Ta usk oli nii suur, et ta isegi ei vajanud, et Jeesus isiklikult tuleks ta juurde. Kõik, mis ta vajas, oli vaid sirutuda Ta poole ja puudutada Teda. Pane tähele ta mõtteviisi: ”Siis ma paraneksin!” Ta ei mõelnud, et: ”Jeesus saaks mind tervendada, kui vaid tahab.” Ta oli veendunud, et see saab sündima, kuna Jeesus oli Jumal.” Selle naise usk oli selge ja konkreetne; selline, mis uskus Jumalalt imet tuginedes Tema headusele.
Kujuta ette, mida selle naise tervislik olukord oli teinud kogu ta eluga. 12 aasta jooksul oli ta muutunud nõrgast hapraks ja sealt omakorda jõuetuks. Võib-olla see kirjeldab ka sinu elu ja olukordi. Su probleemid on mitmekordistunud, arved kuhjunud ja mured kasvanud. Oled näinud küll teisi inimesi saamas kätte oma palvevastuseid, kuid sinu palved tunduvad minevat kurtidele kõrvadele. Ja su süda kisendab: ”Kui kaua veel, Issand? Miks peaks ma veel üldse lootma, et mind kuuled?”
Mulle meeldib selle naise usk. Ükski teine asi polnud toiminud ta heaks, aga sellest hoolimata sirutus ta välja Jeesuseni, öeldes usus: ”Ma kas suren selle haiguse kätte, või saan täna terveks.” Ta usk ei tuginenud ainuüksi sellele, et: ”Jeesus suudab”, vaid sellele, et: ”Jeesus teeb.” Mistõttu kui ta siis lõpuks Jeesuse kuuerüüd puudutas, ”kuivas ta vereläte ja ta tundis oma ihus, et ta oli paranenud sellest hädast. Ja Jeesus, tundes endamisi, et vägi oli temast välja läinud, pööras kohe rahvahulga seas ümber ja küsis: „Kes puudutas mu rõivaid?” (Markuse 5:29-30).
Siinkohal on oluline tähele panna, et mitte Jeesus ei algatanud seda tervendamist, vaid selle naise usk tegi seda. Jeesus ütles vaid: „Tütar, sinu usk on su päästnud, mine rahuga ja ole terve oma vaevast!” (Markuse 5:34). Ta usk tugines Jumala headusele ja ta kuulutas: ”Issand, isegi kui Sa oled unustanud mu vajaduse, pole mina unustanud Su ustavust.” Selle naise lugu on kinnituseks meile kõigle, et ka meil võib olla sarnane usk; usk, mis ütleb: ”Issand, sa teed.”