JUMALA KÄSI OLI TEMA PEAL

Lugedes jumalakartlike meeste saavutustest Vanas Testamendis, läheb mu süda põlema. Need jumalasulased olid nii haaratud Jumala eesmärkidest, et kõik nende võimsad teod hämmastavad kristlasi veel tänapäevalgi. Nende eeskuju seab meilegi ühe mudeli, mida järgida. Nende meeste südameis ja loomuses oli midagi, mis pani Jumala valima neid täitma oma eesmärke. Samas julgustab Ta meidki otsima ja igatsema neid samu iseloomu omadusi.

Esra oli Jumala mees, kes äratas kogu oma rahva; mees, kelle üle Piibli kohaselt oli Jumala käsi. Esra tunnistas: „Nõnda ma sain kinnituse, et Issanda, mu Jumala käsi oli mu peal.“ (Esra 7:28). Ehk teisisõnu: Jumal sirutas oma käe, ümbritses Esrat ja muutis ta hoopis teiseks meheks.

Miks Jumal seda üldse tegi? Oli ju tol ajal Iisraelis sadu kirjatundjaid, kellel kõigil oli sama kutse – uurida ja õpetada Jumala Sõna. Mille poolest siis Esra nii erinev oli? Mis pani Jumala sirutama oma käe ühe mehe üle ja panema ta 50 000 inimese üle, et ehitada üles langenud Jeruusalemm? Piibel annab sellele selge vastuse: „Sest Esra oli oma südant valmistanud Issanda Seadust nõudma ja täitma.“ (Esra 7:10). Ehk lihtsamalt öeldes – Esra oli langetanud teadliku otsuse. Enam kui midagi muud, oli ta otsustanud uurida Jumala Sõna ja kuuletuda sellele ning tal polnud kavatsustki sellest otsusest taanduda. Ta ütles iseendale: „Ma tahan olla Jumala Sõna uurija ja tegutseda selle põhjal.“

Ammu enne seda, kui Jumal veel oma käe Esra üle pani, oli see mees otsustanud uurida innukalt Jumala Sõna. Ta lasi sel end läbi katsuda ja puhastada end nii ihu kui vaimu poolest. Esra janunes Jumala Sõna järele ja tundis sellest rõõmu. Ta lasi Jumala Sõnal valmistada end ette ükskõik, milliseks tööks, mis Jumalal tema jaoks oli. Just see ongi põhjus, miks Jumal pani oma käe tema üle ja võidis teda.