HOIA END JUMALA ARMASTUSES
Aastaid tagasi pani Jumal mu südamele alustada ühe poiste jaoks mõeldud keskusega (poistekoduga) Long Islandil. Tundsin väga tugevalt, et Jumal on kogu selle töö taga, kuid 18 kuud hiljem hakkasid kohalikud ametnikud häält tõstma, sest nad polnud rahul meie üsna rangelt paikapandud kodukorra – ja tegevusviisiga. Meil ei jäänud muud üle, kui oma uksed sulgeda.
Selle lühikese aja jooksul, mil me jõudsime tegutseda, võtsime me vastu neli poissi. Peale sulgemist kaotasime me aga ühenduse igaühega neist. Hiljem tagantjärgi mõeldes pidasin ma seda ettevõtmist läbi aegade suurimaks läbikukkumiseks ja rohkem kui kolmkümmend aastat murdsin pead selle üle, miks Jumal üldse lasi meil selle tööga alustada?
Hiljaaegu sain ma aga kirja ühel mehelt nimega Clifford, kes kirjutas järgmist:
„Vend David, mina olin üks nendest poistest, kes saadeti Long Islandil asuvasse poistekoju. Meie „vanemad“ seal olid väga armsad ja lahked. Nad õpetasid meile Piiblit ja viisid ka kogudusse. Ühel päeval läksime me kogudusse, kus peeti telgifestivali. Ma olin nii kibestunud ja löödud, aga korraga hakkas Püha Vaim mu südame kallal tööle. Kuulsin jutlustajat ütlemas: „Jeesus armastab sind“ ja korraga tulid mu seest esile kõik aastate jooksul kogunenud valu, segadus ja lootusetus. Langesin põlvili ja palvetasin. See kõik toimus 35 aastat tagasi. Täna on Jumal kutsunud mind kõnelema ja ma olen astumas täisajaga teenistusse. See „tänu“ on pulbitsenud mu sees kõik need aastad, mistõttu tahaksin öelda suur tänu hoolimast. Tänu teile ma tean, mida tähendab Jumala armastus.“
Selle mehe kiri tõestab mulle, et mitte ükski asi, mida me teeme Kristusele, ei lähe kaduma. See poistekodu ei olnud läbikukkumine, sest üks eksinud segaduses juudi poiss avastas Jumala armastuse.
Selle lühikese aja jooksul, mil me jõudsime tegutseda, võtsime me vastu neli poissi. Peale sulgemist kaotasime me aga ühenduse igaühega neist. Hiljem tagantjärgi mõeldes pidasin ma seda ettevõtmist läbi aegade suurimaks läbikukkumiseks ja rohkem kui kolmkümmend aastat murdsin pead selle üle, miks Jumal üldse lasi meil selle tööga alustada?
Hiljaaegu sain ma aga kirja ühel mehelt nimega Clifford, kes kirjutas järgmist:
„Vend David, mina olin üks nendest poistest, kes saadeti Long Islandil asuvasse poistekoju. Meie „vanemad“ seal olid väga armsad ja lahked. Nad õpetasid meile Piiblit ja viisid ka kogudusse. Ühel päeval läksime me kogudusse, kus peeti telgifestivali. Ma olin nii kibestunud ja löödud, aga korraga hakkas Püha Vaim mu südame kallal tööle. Kuulsin jutlustajat ütlemas: „Jeesus armastab sind“ ja korraga tulid mu seest esile kõik aastate jooksul kogunenud valu, segadus ja lootusetus. Langesin põlvili ja palvetasin. See kõik toimus 35 aastat tagasi. Täna on Jumal kutsunud mind kõnelema ja ma olen astumas täisajaga teenistusse. See „tänu“ on pulbitsenud mu sees kõik need aastad, mistõttu tahaksin öelda suur tänu hoolimast. Tänu teile ma tean, mida tähendab Jumala armastus.“
Selle mehe kiri tõestab mulle, et mitte ükski asi, mida me teeme Kristusele, ei lähe kaduma. See poistekodu ei olnud läbikukkumine, sest üks eksinud segaduses juudi poiss avastas Jumala armastuse.