VAHEL ME KASVAME ILMA ISE SEDA TEADMATA
Mõned usklikud võivad rääkida sulle oma vaimulikust kasvust ja sa võid näha ka üsna selgeid muutusi nende eludes. Nad annavad tunnistust sellest, kuidas Püha Vaim on võitnud vaenlase väe nende eludes ja sa rõõmustad ühes nendega selle võidu üle.
Ometigi on taolised kristlased pigem erand, sest enamus kristlastel pole vähimatki aimu oma vaimulikust arengust. Nad palvetavad, loevad Piiblit, otsivad Jumalat kogu oma südamest ja mittemiski ei tundu takistavat nende vaimulikku kasvu.
Kuid nad ei suuda eristada mingit arengut iseenestes. Mina ise olen näide taolisest usklikust. Ma tean, et ma elan Kristuse õigsuses, kuid ometigi ei koge ma mingit progressi. Pigem kipun ma aegajalt iseennast „nüpeldama“ iga sõna või teo pärast, mis pole peegeldanud Kristuse sarnasust ja mis paneb mind küsima: „Ma olen ju aastaid olnud kristlane – kas ma siis ometigi ei õpi kord?“
Ma arvan, et Tessaloonika kristlased olid hämmingus, kui kuulsid Pauluse hiilgavat hinnangut iseeneste kohta (vt.2 Tessalooniklastele 1:3). Eeldatavasti mõtlesid nad endamisi: „Meie? Kasvame jõudsasti? Einoh Paulus on ka ikka naljamees küll!“
Ometigi Paulus teadis, et vaimulik kasv on salajane, varjatud asi. Piibel võrdleb seda lillede ja puude märkamatu kasvuga: „Ma olen Iisraelile nagu kaste: tema õitseb nagu lilleke ja juurdub otsekui Liibanon. Tema võsud levivad, tal on otse õlipuu kaunidus ja Liibanoni lõhn.“ (Hoosea 14:6-7)
Jumal ütleb meile: „Minge vaadake lilli ja püüdke jälgida nende kasvamist. Uskuge mind, päeva lõpuks pole te näinud mingit kasvu, kuid samas teadke, et ma kastan neid igal hommikul oma kastega ja nad hakkavad kasvama.“ Sama tõde kehtib ka vaimuliku kasvu puhul – see on inimsilmale praktiliselt et nähtamatu!
Mõningate inimeste jaoks, kes on saanud päästetud, ei tundu patt olevat mingiks probleemiks. Nad ütlevad: „Sel samal hetkel, mil ma tulin Jeesuse juurde, vabastas Issand mind kõigist mu kiusatustest ja ma olen püsinud vabana kuni tänase päevani!“ Tean isiklikult mitmeid narkomaane, kel on olnud sarnane kogemus.
Kuid enamus kristlaste jaoks on lugu hoopis teine. Aastaid peale pöördumist, on korraga möll läinud lahti nende elus ja esile on kerkinud miski, mida nad kogu südamest vihkasid ja mida nad kunagi enam näha ei tahtnud. Kuid ükskõik, kui kõvasti nad selle vastu ka ei sõdiks, see üks ja ainus iha ei taha neist kuidagi lahti lasta. Ja ajapikku nad lihtsalt heituvad. Nende hing hüüab Jumala poole: „Kui kaua veel? Kas see patuahel saab üldse kunagi veel murtud?, mispeale vaenlane tuleb ja ütleb: „Sa ei saa kunagi sellest lahti ja sa tead ka, et sellises olukorras ei saa sa iialgi vaimulikult kasvama.“
Kuid püsi kindlana, mu sõber – mul on häid uudiseid su jaoks! Vaatamata oma võitlustele oled sa siiski kasvamas! Muide, tänu oma võitlustele kasvad sa eeldatavasti veel kiiremini ja suuremalgi määral kui muidu!
Püsi vankumatuna, sest kui jumalakartus on su südames, tuled sa ka neist tormidest palju tugevamana välja. Sest tea, et kui sa sõdid vaenlasega, hüüad sa appi ja rakendad kogu Jumala armu ja abi. Ja kuigi sa ise võid tunda end lüüasaanuna, muudab see arm ja vägi sind ometigi tugevaks. See omakorda tingib aga selle, et esiteks hakkad sa üha innukamalt paluma ja teiseks saab igasugune uhkus sinust välja poogitud. Nii et tegelikult katavad tormid sind hoopis „vaimse kaitsega“ igas sinu eluvaldkonnas.
Ometigi on taolised kristlased pigem erand, sest enamus kristlastel pole vähimatki aimu oma vaimulikust arengust. Nad palvetavad, loevad Piiblit, otsivad Jumalat kogu oma südamest ja mittemiski ei tundu takistavat nende vaimulikku kasvu.
Kuid nad ei suuda eristada mingit arengut iseenestes. Mina ise olen näide taolisest usklikust. Ma tean, et ma elan Kristuse õigsuses, kuid ometigi ei koge ma mingit progressi. Pigem kipun ma aegajalt iseennast „nüpeldama“ iga sõna või teo pärast, mis pole peegeldanud Kristuse sarnasust ja mis paneb mind küsima: „Ma olen ju aastaid olnud kristlane – kas ma siis ometigi ei õpi kord?“
Ma arvan, et Tessaloonika kristlased olid hämmingus, kui kuulsid Pauluse hiilgavat hinnangut iseeneste kohta (vt.2 Tessalooniklastele 1:3). Eeldatavasti mõtlesid nad endamisi: „Meie? Kasvame jõudsasti? Einoh Paulus on ka ikka naljamees küll!“
Ometigi Paulus teadis, et vaimulik kasv on salajane, varjatud asi. Piibel võrdleb seda lillede ja puude märkamatu kasvuga: „Ma olen Iisraelile nagu kaste: tema õitseb nagu lilleke ja juurdub otsekui Liibanon. Tema võsud levivad, tal on otse õlipuu kaunidus ja Liibanoni lõhn.“ (Hoosea 14:6-7)
Jumal ütleb meile: „Minge vaadake lilli ja püüdke jälgida nende kasvamist. Uskuge mind, päeva lõpuks pole te näinud mingit kasvu, kuid samas teadke, et ma kastan neid igal hommikul oma kastega ja nad hakkavad kasvama.“ Sama tõde kehtib ka vaimuliku kasvu puhul – see on inimsilmale praktiliselt et nähtamatu!
Mõningate inimeste jaoks, kes on saanud päästetud, ei tundu patt olevat mingiks probleemiks. Nad ütlevad: „Sel samal hetkel, mil ma tulin Jeesuse juurde, vabastas Issand mind kõigist mu kiusatustest ja ma olen püsinud vabana kuni tänase päevani!“ Tean isiklikult mitmeid narkomaane, kel on olnud sarnane kogemus.
Kuid enamus kristlaste jaoks on lugu hoopis teine. Aastaid peale pöördumist, on korraga möll läinud lahti nende elus ja esile on kerkinud miski, mida nad kogu südamest vihkasid ja mida nad kunagi enam näha ei tahtnud. Kuid ükskõik, kui kõvasti nad selle vastu ka ei sõdiks, see üks ja ainus iha ei taha neist kuidagi lahti lasta. Ja ajapikku nad lihtsalt heituvad. Nende hing hüüab Jumala poole: „Kui kaua veel? Kas see patuahel saab üldse kunagi veel murtud?, mispeale vaenlane tuleb ja ütleb: „Sa ei saa kunagi sellest lahti ja sa tead ka, et sellises olukorras ei saa sa iialgi vaimulikult kasvama.“
Kuid püsi kindlana, mu sõber – mul on häid uudiseid su jaoks! Vaatamata oma võitlustele oled sa siiski kasvamas! Muide, tänu oma võitlustele kasvad sa eeldatavasti veel kiiremini ja suuremalgi määral kui muidu!
Püsi vankumatuna, sest kui jumalakartus on su südames, tuled sa ka neist tormidest palju tugevamana välja. Sest tea, et kui sa sõdid vaenlasega, hüüad sa appi ja rakendad kogu Jumala armu ja abi. Ja kuigi sa ise võid tunda end lüüasaanuna, muudab see arm ja vägi sind ometigi tugevaks. See omakorda tingib aga selle, et esiteks hakkad sa üha innukamalt paluma ja teiseks saab igasugune uhkus sinust välja poogitud. Nii et tegelikult katavad tormid sind hoopis „vaimse kaitsega“ igas sinu eluvaldkonnas.