ISIKLIK ILMUTUS KRISTUSEST
Kui sa oled jutlustaja, misjonär või õpetaja, siis mõtle hetkeks: mis on see, mida sa õpetad? On see midagi, mida keegi teine sulle õpetas? Või seisneb see mõne suure õpetaja ammuse ilmutuse ülekordamises? Või oled sa kogenud isiklikku ilmutust Jeesusest Kristusest? Ja kui oled, siis on see kasvamas su sees? On taevas avatud su jaoks?
Paulus ütles: „Sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme...“ (Apostlite teod 17:28). Tõelised Jumala mehed ja naised elavad selles väikeses, samas väga kindlas ringis. Iga nende liigutus ja kogu nende olemus on koondunud vaid selle ümber, mis on tähtis Kristusele. Aastaid tagasi ma kogesin, kuidas Püha Vaim tõmbab mind taolisse teenistusse – sellisesse, mis kuulutaks ainuüksi Kristust. Oi kuidas ma igatsesin kõneleda Temast! Kuid mu südame fookus oli paigast ära ja ma kogesin, et see ring jääb mulle kitsaks. Tulemuseks oli aga see, et ma ei saanud enam ühtegi värsket ilmutust, mis oleks andnud sisu mu jutlustele.
Selleks, et kuulutada Kristust, peame me saama osa Püha Vaimu pidevalt voogavaist ilmutustest. Vastasel korral ketrame me vaid iganenud sõnumeid. Kui Püha Vaim tunneb Jumala mõtteid ja uurib läbi Isa kõige sügavamad ja varjatumadki paigad ja kui Ta on tõesti saadetud selleks, et olla kui elava vee jõgi meie sees, siis me peame ka tegema end kättesaadavaks ja lubama Tal täita end selle elava veega. Me peame olema pidevalt täidetud Kristuse lõputu ilmutusega. See ilmutus ootab iga Jumala sulase järele, kes on valmis ootama Tema järele, uskudes ja lootes, et Püha Vaim ilmutab talle Jumala mõtteid.
Paulus ütles, et Kristus ainuüksi ei ilmunud talle, aga ilmutas end ka tema läbi. Jumala silmis on mõttetu kuulutada Sõna, mis ei ole varasemalt väeliselt toiminud tolle jutlustaja enese elus ja teenistuses. Mõningate pealiskaudsete jaoks võib ju see olla OK kuulutada Kristust ainuüksi millegi väitmiseks, kuid Jumala meeste ja naiste jaoks pole see kohe kindlasti nii. Me peame kuulutama üha kasvavat ilmutust Kristusest, kuid seda vaid juhul, kui see sama ilmutus on saatnud korda üha sügavama muutuse meis enestes.
Paulus väljendas ka isiklikku muret, öeldes: „Et muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks.“ (1Korintlastele 9:27). Paulus iialgi ei kahelnud oma kindlustundes Jeesuses, mistõttu see pole see, millest ta siin räägib. Kreekakeelne tähendus sõnale „väärituks“ (inglise keeles „väljaheidetuks“) tähendab „vastuvõetamatu“ või „mitte vääriline“. Pauluses tekitas kõhedust mõte seista ükspäev Jumala kohtujärje ees ja saada mõistetud hukka seetõttu, et ta kuulutas Kristust, keda ta tegelikult ei tundnud või kuulutas evangeeliumi, mida ta ise täiel määral oma elus ei rakendanud. See on see põhjus, miks Paulus räägib üsna tihti „elavast Kristusest“ või „Kristusest, kes elab minu sees“.
Me ei tohiks tundigi kauem nimetada end Jumala sulasteks, kun me pole võimelised vastama väga isiklikule küsimusele, milleks on: Kas ma tõesti igatsen Kristust enam kui kõike muud? On Ta tõesti kõik mu jaoks; mu ainukene elu eesmärk ja mõte?
On su vastus jah? Kui sa tõesti võtad seda tõsiselt, siis oled sa ka võimeline arvama oma elu pühkmeiks otsekui Paulus, kes ütles: „Jah...ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesusekõikeületava tunnetuse kõrval.....et saada kasuks Kristust.“ (Filiplastele 3:8) Oled sa pidanud kõike muud kahjuks Issanda ilmutuse nimel? Kui sa igatsed Kristust enam kui midagi muud, ei ole su teenistus enam väljund karjääri tegemiseks, vaid see muutub palveks! Ja siis ei pea sind enam takka utsitama, et otsida Teda, vaid sa ise leiad sageli tee oma salajasse palvekambrisse, teades, et niipea kui sa sisened, oled sa koheselt külaline Tema lauas. Ja siis sa istud seal Ta ligiolus ilma kuhugi kiirustamata ja ülistad Teda ja kiidad Teda; igatsed Ta järele, armastad Teda ja tänad Teda Ta tarkuse eest.
Paulus ütles: „Sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme...“ (Apostlite teod 17:28). Tõelised Jumala mehed ja naised elavad selles väikeses, samas väga kindlas ringis. Iga nende liigutus ja kogu nende olemus on koondunud vaid selle ümber, mis on tähtis Kristusele. Aastaid tagasi ma kogesin, kuidas Püha Vaim tõmbab mind taolisse teenistusse – sellisesse, mis kuulutaks ainuüksi Kristust. Oi kuidas ma igatsesin kõneleda Temast! Kuid mu südame fookus oli paigast ära ja ma kogesin, et see ring jääb mulle kitsaks. Tulemuseks oli aga see, et ma ei saanud enam ühtegi värsket ilmutust, mis oleks andnud sisu mu jutlustele.
Selleks, et kuulutada Kristust, peame me saama osa Püha Vaimu pidevalt voogavaist ilmutustest. Vastasel korral ketrame me vaid iganenud sõnumeid. Kui Püha Vaim tunneb Jumala mõtteid ja uurib läbi Isa kõige sügavamad ja varjatumadki paigad ja kui Ta on tõesti saadetud selleks, et olla kui elava vee jõgi meie sees, siis me peame ka tegema end kättesaadavaks ja lubama Tal täita end selle elava veega. Me peame olema pidevalt täidetud Kristuse lõputu ilmutusega. See ilmutus ootab iga Jumala sulase järele, kes on valmis ootama Tema järele, uskudes ja lootes, et Püha Vaim ilmutab talle Jumala mõtteid.
Paulus ütles, et Kristus ainuüksi ei ilmunud talle, aga ilmutas end ka tema läbi. Jumala silmis on mõttetu kuulutada Sõna, mis ei ole varasemalt väeliselt toiminud tolle jutlustaja enese elus ja teenistuses. Mõningate pealiskaudsete jaoks võib ju see olla OK kuulutada Kristust ainuüksi millegi väitmiseks, kuid Jumala meeste ja naiste jaoks pole see kohe kindlasti nii. Me peame kuulutama üha kasvavat ilmutust Kristusest, kuid seda vaid juhul, kui see sama ilmutus on saatnud korda üha sügavama muutuse meis enestes.
Paulus väljendas ka isiklikku muret, öeldes: „Et muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks.“ (1Korintlastele 9:27). Paulus iialgi ei kahelnud oma kindlustundes Jeesuses, mistõttu see pole see, millest ta siin räägib. Kreekakeelne tähendus sõnale „väärituks“ (inglise keeles „väljaheidetuks“) tähendab „vastuvõetamatu“ või „mitte vääriline“. Pauluses tekitas kõhedust mõte seista ükspäev Jumala kohtujärje ees ja saada mõistetud hukka seetõttu, et ta kuulutas Kristust, keda ta tegelikult ei tundnud või kuulutas evangeeliumi, mida ta ise täiel määral oma elus ei rakendanud. See on see põhjus, miks Paulus räägib üsna tihti „elavast Kristusest“ või „Kristusest, kes elab minu sees“.
Me ei tohiks tundigi kauem nimetada end Jumala sulasteks, kun me pole võimelised vastama väga isiklikule küsimusele, milleks on: Kas ma tõesti igatsen Kristust enam kui kõike muud? On Ta tõesti kõik mu jaoks; mu ainukene elu eesmärk ja mõte?
On su vastus jah? Kui sa tõesti võtad seda tõsiselt, siis oled sa ka võimeline arvama oma elu pühkmeiks otsekui Paulus, kes ütles: „Jah...ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesusekõikeületava tunnetuse kõrval.....et saada kasuks Kristust.“ (Filiplastele 3:8) Oled sa pidanud kõike muud kahjuks Issanda ilmutuse nimel? Kui sa igatsed Kristust enam kui midagi muud, ei ole su teenistus enam väljund karjääri tegemiseks, vaid see muutub palveks! Ja siis ei pea sind enam takka utsitama, et otsida Teda, vaid sa ise leiad sageli tee oma salajasse palvekambrisse, teades, et niipea kui sa sisened, oled sa koheselt külaline Tema lauas. Ja siis sa istud seal Ta ligiolus ilma kuhugi kiirustamata ja ülistad Teda ja kiidad Teda; igatsed Ta järele, armastad Teda ja tänad Teda Ta tarkuse eest.