VAIMSEID ASJU EI SAA VÕLTSIDA
New York City’s on võimalik soetada omale Rolex kella ainuüksi 15 dollari eest. Samas teab aga iga kohalik, et tegu pole ju ehtsate Rolexitega, vaid tühipaljaste võltsingutega, mille näol odavate vahenditega originaale järgi tehtud.
Kohati jääb mulje, et tänapäeval on iga asja jaoks olemas oma koopia. Samas aga on üks asi, mida ei saa kopeerida ja see on tõeline vaimsus. Ühtegi asja, mis on tõeliselt vaimne, ei saa järgi teha. Jumal teab täpselt oma kätetööd ja Ta ei lepi ühtegi inimkätega valmistatud koopiaga oma jumaliku loomingu suhtes. Miks? Aga seepärast, et inimesel on võimatu teha järgi midagi, mis tõeliselt vaimne. See töö kuulub ainuüksi Pühale Vaimule ja Ta on pideval tegevuses, et tuua esile midagi uut oma rahva keskel. Seetõttu pole ka vähimatki võimalust, et me võiks seda kuidagimoodi järgi teha.
See aga just ongi kaasaegse religiooni suurim viga. Me arvame, et kui me mingilgi määral anname inimestele edasi teadmisi Piiblist ja selle printsiipidest, muutuvad nad vaimseteks. Kuid mõte jääb samaks – mitte ükski inimene ega institutsioon ei suuda tuua kelleski esile vaimsust! Ainult Püha Vaim saab sellega hakkama!
Juba kõige väiksemgi Püha Vaimu töö meie elus on nähtav, mistõttu tõeliselt vaimsed inimesed otsivad harva Püha Vaimu töö ilminguid. Ütleb ju Pauluski, et: „....meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.“ (2 Korintlastele 4:18). Selles konkreetses kontekstis räägib Paulus kannatustest ja raskustest, öeldes, et: „Keegi meist ei tea kõiki asju, millega meil tuleb silmitsi seista kui ainult püha Vaim. Ja see on koht, kus tõeline vaimsus tuleb päriselt esile - keset raskusi ja proovilepanekuid.“
Kõik, kes alistuvad Jumala Vaimu juhtimisele – olles keset raskusi veendunud, et Jumal toob esile midagi head neis selle läbi – tulevad oma katsumustest kindlama usuga välja. Ja nad annavad tunnistust sellest, et Püha Vaim õpetas neile rohkem keset kannatusi kui keset häid aegu.
Kõigi nende aastate jooksul, mis ma olen elanud koos Jumalaga, olen ma vaevu näinud oma vaimsuse arengut headel aegadel. Pigem leidis see ikka aset siis, kui ma seisin silmitsi raskete olukordade, -ägamiste -ja proovilepanekutega, millel kõigel Püha Vaim sündida lasi.
Ühel oma usuelu etapil ütles Paulus: „Püha Vaimu tunnetus mu sees ütleb, et häda ja ahelad on ootamas mind.“ (Apostlite teod 20:21-22). On tõsi, et kogu Pauluse eluaja jooksul need katsumused ei lakanud kunagi, vaid neid tuli pidevalt juurde.
„Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au.“ (2Korintlastele 4:17). Tuginedes Pauluse sõnadele, loovad kõik need raskused ja katsumused meie elus ühe igavikulise väärtuse. Ta ütleb: „Need kannatused, millest me siin maa peal olles läbi läheme, saavad eeldatavasti kestma kogu elu, kuid samas võrreldes igavikuga on need siiski ajutised. Seetõttu ka, kui me just praegu oleme keset raskusi, on Jumal toomas esile üht ilmutust oma aust, mis kestab igavesti.“
Kohati jääb mulje, et tänapäeval on iga asja jaoks olemas oma koopia. Samas aga on üks asi, mida ei saa kopeerida ja see on tõeline vaimsus. Ühtegi asja, mis on tõeliselt vaimne, ei saa järgi teha. Jumal teab täpselt oma kätetööd ja Ta ei lepi ühtegi inimkätega valmistatud koopiaga oma jumaliku loomingu suhtes. Miks? Aga seepärast, et inimesel on võimatu teha järgi midagi, mis tõeliselt vaimne. See töö kuulub ainuüksi Pühale Vaimule ja Ta on pideval tegevuses, et tuua esile midagi uut oma rahva keskel. Seetõttu pole ka vähimatki võimalust, et me võiks seda kuidagimoodi järgi teha.
See aga just ongi kaasaegse religiooni suurim viga. Me arvame, et kui me mingilgi määral anname inimestele edasi teadmisi Piiblist ja selle printsiipidest, muutuvad nad vaimseteks. Kuid mõte jääb samaks – mitte ükski inimene ega institutsioon ei suuda tuua kelleski esile vaimsust! Ainult Püha Vaim saab sellega hakkama!
Juba kõige väiksemgi Püha Vaimu töö meie elus on nähtav, mistõttu tõeliselt vaimsed inimesed otsivad harva Püha Vaimu töö ilminguid. Ütleb ju Pauluski, et: „....meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.“ (2 Korintlastele 4:18). Selles konkreetses kontekstis räägib Paulus kannatustest ja raskustest, öeldes, et: „Keegi meist ei tea kõiki asju, millega meil tuleb silmitsi seista kui ainult püha Vaim. Ja see on koht, kus tõeline vaimsus tuleb päriselt esile - keset raskusi ja proovilepanekuid.“
Kõik, kes alistuvad Jumala Vaimu juhtimisele – olles keset raskusi veendunud, et Jumal toob esile midagi head neis selle läbi – tulevad oma katsumustest kindlama usuga välja. Ja nad annavad tunnistust sellest, et Püha Vaim õpetas neile rohkem keset kannatusi kui keset häid aegu.
Kõigi nende aastate jooksul, mis ma olen elanud koos Jumalaga, olen ma vaevu näinud oma vaimsuse arengut headel aegadel. Pigem leidis see ikka aset siis, kui ma seisin silmitsi raskete olukordade, -ägamiste -ja proovilepanekutega, millel kõigel Püha Vaim sündida lasi.
Ühel oma usuelu etapil ütles Paulus: „Püha Vaimu tunnetus mu sees ütleb, et häda ja ahelad on ootamas mind.“ (Apostlite teod 20:21-22). On tõsi, et kogu Pauluse eluaja jooksul need katsumused ei lakanud kunagi, vaid neid tuli pidevalt juurde.
„Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au.“ (2Korintlastele 4:17). Tuginedes Pauluse sõnadele, loovad kõik need raskused ja katsumused meie elus ühe igavikulise väärtuse. Ta ütleb: „Need kannatused, millest me siin maa peal olles läbi läheme, saavad eeldatavasti kestma kogu elu, kuid samas võrreldes igavikuga on need siiski ajutised. Seetõttu ka, kui me just praegu oleme keset raskusi, on Jumal toomas esile üht ilmutust oma aust, mis kestab igavesti.“