EFESOSE KOGUDUS
Efesose kristlased elasid lähedases osaduses Jumalaga. Lugedes Pauluse kirja efeslastele, olen hämmingus sellest evangeeliumist, mida need inimesed kuulsid ja mille põhjal elasid. Paulus muide tunnustab neid selle eest päris korralikult, pöördudes nende poole järgnevaga: „Armu teile ja rahu Jumalalt…kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses; nõnda nagu tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist…meid ette määrates lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde oma tahtmise heameelt mööda.“ (Efeslastele 1:1-5). Milline kirjeldus õnnistatud, pühast rahvast! Jeesus kiidab efeslasi ka Ilmutuse raamatus: „Ma tean su tegusid ja vaevanägemist ja kannatlikkust.“ (Ilmutuse 2:2). Ehk teisisõnu: „Ma tean kõigest sellest heast, mis teie elus toimub. Te töötate kannatlikult ja nurisemata minu heaks ja teete ükskõik, mida, et teistel oleks hea. Te olete usinad tegema head ja see on ainult kiiduväärt lugu!“
Kuid Jeesus märkab veel midagi nende efeslaste südameis; midagi, mis on täitsa metsas. Ta ütleb: „Ma näen teie tegusid – seda, kuidas te vihkate pattu ja armastate tõde ning seisate õigluse eest. Kuid ometigi keset kõiki oma töid ja toimetusi olete te lasknud oma esimesel armastusel jahtuda. Teie kiindumus minu vastu on hääbumas.“ „Kuid mul on sinu vastu, et sa oled oma esimese armastuse maha jätnud.“ (Ilm.2:4). Mu armsad, ma olen lugenud seda salmi mitmeid ja mitmeid kordi ning jõudnud järeldusele, et selle tõsidusest ei saa mööda vaadata. Sest kui Jeesus ikka ütleb, et „mul on sinu vastu“, siis see on tõsise kaaluga!
Mulle meeldiks mõelda, et ma olen efeslaste moodi kristlane – ustav töötegija. Ma tahaks uskuda, et kõik mu kannatused on Jeesuse pärast; et mu head teod toovad au Tema nimele; et ma elan õiget elu ja mind on asetatud istuma taevastesse paikadesse ühes Temaga. Kuid kui ma siis loen Jeesusest, kes käis nende hästi õpetatud usklike keskel ja ütles neile: „Mul on midagi teie vastu!“, siis see kriibib mu hinge. Ja ma pean küsima oma Issandalt: „Jeesus, ega sul ometi minu vastu midagi ole? Ega mina ei ole kaotanud oma kiindumust Sinu suhtes?“
Kuid Jeesus märkab veel midagi nende efeslaste südameis; midagi, mis on täitsa metsas. Ta ütleb: „Ma näen teie tegusid – seda, kuidas te vihkate pattu ja armastate tõde ning seisate õigluse eest. Kuid ometigi keset kõiki oma töid ja toimetusi olete te lasknud oma esimesel armastusel jahtuda. Teie kiindumus minu vastu on hääbumas.“ „Kuid mul on sinu vastu, et sa oled oma esimese armastuse maha jätnud.“ (Ilm.2:4). Mu armsad, ma olen lugenud seda salmi mitmeid ja mitmeid kordi ning jõudnud järeldusele, et selle tõsidusest ei saa mööda vaadata. Sest kui Jeesus ikka ütleb, et „mul on sinu vastu“, siis see on tõsise kaaluga!
Mulle meeldiks mõelda, et ma olen efeslaste moodi kristlane – ustav töötegija. Ma tahaks uskuda, et kõik mu kannatused on Jeesuse pärast; et mu head teod toovad au Tema nimele; et ma elan õiget elu ja mind on asetatud istuma taevastesse paikadesse ühes Temaga. Kuid kui ma siis loen Jeesusest, kes käis nende hästi õpetatud usklike keskel ja ütles neile: „Mul on midagi teie vastu!“, siis see kriibib mu hinge. Ja ma pean küsima oma Issandalt: „Jeesus, ega sul ometi minu vastu midagi ole? Ega mina ei ole kaotanud oma kiindumust Sinu suhtes?“