PATT, MIS PANEB JUMALA NUTMA
Las ma öelda seda otse ja omadega – ei mingit lipitsemist ega ümber nurga juttu. Patt, mis ajab Jumala nutma, leiab aset iga päev. Ja seda sugugi mitte paganlike seaduserikkujate poolt, vaid suure hulga kristlaste poolt, kes kahtlevad Jumala armastuses oma laste vastu.
Mis te arvate, kas Jumal tundub selle võrra liiga maise ja haavatavana, kui Ta annab teada, et ta nutab? Kuid sel juhul küsige iseendalt, kuidas saaks armastuse Jumal mitte nutta, kui Tema enda lapsed kahtlevad Tema olemuse kõige olulisemas tuumas? Jeesus Kristus oli Jumal, kes oli võtnud inimese kuju ja Johannese evangeeliumis on öeldud, et Ta nuttis, kui Talle kõige lähemal seisvad isikud kahtlesid Tema armastuses ja hooles nende vastu. Jumal ise oli see, kes võttis inimese kuju Laatsaruse haua juures ja nuttis oma sõprade pärast, kes ei tundnud Teda ära.
Jeesuse kõige lähemad lähikondlased kahtlesid ikka ja jälle Tema armastuses nende vastu. Mõtle korra jüngrite peale, keda laev keset tormi siia-sinna solgutas. Jeesus oli samuti selle laeva peal, magades rahulikku, sügavat und. Kartes oma elude pärast, ajasid jüngrid Ta üles, süüdistades Teda otseses hoolimatuses. „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?” (Markuse 4:38). Kujutan vaid ette, kuidas nende süüdistus võis kurvastada Issandat!
Kõikväeline Jumal ise oli nende paadis! Kuidas Ta sai siis mitte hoolida? Kuid millal iganes inimesed suunavad oma pilgu eemale Issandalt ja keskenduvad selle asemel hoopis oma olukordadele, võtavad kahtlused alati võimust. Jeesus oli hämmingus. „Kuidas te saate üldse karta, kui Mina olen teiega? Kuidas te saate üldse seada minu armastuse ja hoole kahtluse alla?“
Tänapäeva kristlased kurvastavad Issandat selles vallas veelgi enam. Meie uskmatus on Tema jaoks suurem solvang kui Maarja, Marta ja kõigi Ta jüngrite uskmatus kokku, sest meie teeme pattu suurema valguse vastu. Me seisame kõrgema mäe otsas ja näeme enam kui nemad eales nägid. Meil on Piibel täis põhjalikke ja detailseid tunnistusi Jumala usaldusväärsusest. Meil on pea 20 sajandi jagu kirjalikke tunnistusi põlvest põlve elanud jumalakartlikelt isadelt, kes on kuulutanud Jumala vankumatust armastusest. Ja meil on lugematul hulgal isiklikke kogemusi, mis kuulutavad Jumala erilisest armastusest ja kiindumusest meie vastu.
Seetõttu hoidkem oma pilk Tema piiramtul armul ja armastusel, tunnistades oma uskmatuse pattu ja tunnustades seda, kes Ta on!
Mis te arvate, kas Jumal tundub selle võrra liiga maise ja haavatavana, kui Ta annab teada, et ta nutab? Kuid sel juhul küsige iseendalt, kuidas saaks armastuse Jumal mitte nutta, kui Tema enda lapsed kahtlevad Tema olemuse kõige olulisemas tuumas? Jeesus Kristus oli Jumal, kes oli võtnud inimese kuju ja Johannese evangeeliumis on öeldud, et Ta nuttis, kui Talle kõige lähemal seisvad isikud kahtlesid Tema armastuses ja hooles nende vastu. Jumal ise oli see, kes võttis inimese kuju Laatsaruse haua juures ja nuttis oma sõprade pärast, kes ei tundnud Teda ära.
Jeesuse kõige lähemad lähikondlased kahtlesid ikka ja jälle Tema armastuses nende vastu. Mõtle korra jüngrite peale, keda laev keset tormi siia-sinna solgutas. Jeesus oli samuti selle laeva peal, magades rahulikku, sügavat und. Kartes oma elude pärast, ajasid jüngrid Ta üles, süüdistades Teda otseses hoolimatuses. „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?” (Markuse 4:38). Kujutan vaid ette, kuidas nende süüdistus võis kurvastada Issandat!
Kõikväeline Jumal ise oli nende paadis! Kuidas Ta sai siis mitte hoolida? Kuid millal iganes inimesed suunavad oma pilgu eemale Issandalt ja keskenduvad selle asemel hoopis oma olukordadele, võtavad kahtlused alati võimust. Jeesus oli hämmingus. „Kuidas te saate üldse karta, kui Mina olen teiega? Kuidas te saate üldse seada minu armastuse ja hoole kahtluse alla?“
Tänapäeva kristlased kurvastavad Issandat selles vallas veelgi enam. Meie uskmatus on Tema jaoks suurem solvang kui Maarja, Marta ja kõigi Ta jüngrite uskmatus kokku, sest meie teeme pattu suurema valguse vastu. Me seisame kõrgema mäe otsas ja näeme enam kui nemad eales nägid. Meil on Piibel täis põhjalikke ja detailseid tunnistusi Jumala usaldusväärsusest. Meil on pea 20 sajandi jagu kirjalikke tunnistusi põlvest põlve elanud jumalakartlikelt isadelt, kes on kuulutanud Jumala vankumatust armastusest. Ja meil on lugematul hulgal isiklikke kogemusi, mis kuulutavad Jumala erilisest armastusest ja kiindumusest meie vastu.
Seetõttu hoidkem oma pilk Tema piiramtul armul ja armastusel, tunnistades oma uskmatuse pattu ja tunnustades seda, kes Ta on!