EGIPTUS NENDE SÜDAMEIS by Gary Wilkerson
Nehemja oli Iisraelile karjaseks – ta oli nende kuningas, nende pastor, nende juht ja taastaja. Ta viis Iisraeli rahva tagasi Jeruusalemma, kus üheskoos alustati laastatud linnamüüride ülesehitamist. Nehemja külastas vahepeal Pärsia kuningat ja kui ta tagasi tuli, ütles ta: “Neil päevil nägin ma…” (Nehemja 13:15).
Jeruusalemma tagasi jõudes nägi Nehemja Iisraeli lapsi talitamas täpselt nõnda nagu nende esiisadki olid teinud, tehes just neid samu asju, mis olid viinud kogu nende rahva maapakku ja vangistusse. Nüüd olid nad vabad ja võisid oma linna üles ehitada, kuid ometigi tegid nad taas neid samu asju, mis olid põhjustanud nende linnamüüride langemise. On see sulle arusaadav? Ühtaegu ehitamisega praktiseerisid nad neid samu patte, mis olid põhjustanud ülesehitatavate müüride langemise. Ehk siis – ühe käega ehitati linna ja teisega samaaegselt lammutati. Ühe käega ehitasid oma elusid üles ja teise käega lammutasid maha.
Ja nõnda on paljude meiegagi tänapäeval! Ühe käega tuleme Jumala trooni ette ja hüüame Jeesust, samas kui teise käega praktiseerime oma vanu patte. Ühest küljest palvetame, loeme Piiblit ja käime kirikus – teisalt aga külastame baare ja klubisid, vaatame pornolehti internetis ja teeme kõikvõimalikke muid kompromisse. Ühest küljest ülistame Jumalat ja teisalt elame selle maailma viiside järgi.
Iisraellased pöördusid oma vanade harjumuste juurde. Nad küll ehitasid midagi uut, kuid samas oli ka midagi vana jäänud nende sisse. Piiblis on öeldud, et Iisraeli lapsed lahkusid küll Moosese juhtimisel Egiptusest, kuid samas jäi osake Egiptust siiski neisse (vt.Ap.7:39). Osad meist saavad vabaks selle maailma asjadest, kuid osake maailmast jääb ometigi me sisse.
Jumal tahab, et jõuaksime omadega alandlikkuse ja meeleparanduseni. Ta tahab, et elaksime pidevas võidus, võites vaenlast kõiges ja kõikjal!
Jeruusalemma tagasi jõudes nägi Nehemja Iisraeli lapsi talitamas täpselt nõnda nagu nende esiisadki olid teinud, tehes just neid samu asju, mis olid viinud kogu nende rahva maapakku ja vangistusse. Nüüd olid nad vabad ja võisid oma linna üles ehitada, kuid ometigi tegid nad taas neid samu asju, mis olid põhjustanud nende linnamüüride langemise. On see sulle arusaadav? Ühtaegu ehitamisega praktiseerisid nad neid samu patte, mis olid põhjustanud ülesehitatavate müüride langemise. Ehk siis – ühe käega ehitati linna ja teisega samaaegselt lammutati. Ühe käega ehitasid oma elusid üles ja teise käega lammutasid maha.
Ja nõnda on paljude meiegagi tänapäeval! Ühe käega tuleme Jumala trooni ette ja hüüame Jeesust, samas kui teise käega praktiseerime oma vanu patte. Ühest küljest palvetame, loeme Piiblit ja käime kirikus – teisalt aga külastame baare ja klubisid, vaatame pornolehti internetis ja teeme kõikvõimalikke muid kompromisse. Ühest küljest ülistame Jumalat ja teisalt elame selle maailma viiside järgi.
Iisraellased pöördusid oma vanade harjumuste juurde. Nad küll ehitasid midagi uut, kuid samas oli ka midagi vana jäänud nende sisse. Piiblis on öeldud, et Iisraeli lapsed lahkusid küll Moosese juhtimisel Egiptusest, kuid samas jäi osake Egiptust siiski neisse (vt.Ap.7:39). Osad meist saavad vabaks selle maailma asjadest, kuid osake maailmast jääb ometigi me sisse.
Jumal tahab, et jõuaksime omadega alandlikkuse ja meeleparanduseni. Ta tahab, et elaksime pidevas võidus, võites vaenlast kõiges ja kõikjal!