ISSANDA HEADUS JA HELDUS
„Pigem on nii, et igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades.“ (Jaakobuse 1:14). Me kõik oleme oma himude poolt ahvatletavad – eranditult kõik!
Ja Jaakobus lisab: „Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu…“ (s.15). Ta räägib siin ühest sünni protsessist. Igaühe meie sees on himude üsa ja iga patt, mille me teeme, saab alguse sealt üsast. Ja nõnda nagu kaks vastsündinut ei ole kunagi ühesugused, nõnda ei ole seda ka kaks erinevat pattu. Iga inimene toob esile omamoodi patu. Aastatega harjuvad aga paljud kristlased oma salajase patuga ära ja nõnda nagu Lott, muutuvad nemadki pimedaks selle suhtes, võttes seda väga kergelt.
Siinkohal mõtlen paljude taoliste näidete peale Kristuse ihus. Me pigistame silma kinni patu suhtes, mis väljendub teiste kiituse järele janunemises või positsiooni ihkamises. Me pigistame silma kinni patu suhtes, mis väljendub uhkuses oma vaimulike juurte, Piibli teadmiste või püsiva palveelu üle. Me võime end ju näha kui alandlikke, lahkeid ja õpetatavaid, kuid tegelikkuses pole me seda mitte.
Jumal ei võta ühtegi meie pattu kergelt ja ma mulle sai see selgeks raskel moel. Täna, vaadates tagasi oma pea 50-aastat kestnud teenimistööle, tõusevad mul ihukarvad püsti aegade pärast, kus olin petetud uhkuse vaimust.
Mäletan, kuidas olin kord peakõneleja ühel juhtide konverentsil. Mõtlesin seal endamisi: „Issand on mind õnnistanud nii võimsa ilmutusega, et mulle ei avalda vähimatki muljet mõned nn. „suured ninad“ siin. Jumal on mind juba sünnist saati eraldanud võitud jutlustajaks.“ Kuid mitte väga palju aega peale seda sattusin Püha Vaimu põhjaliku läbivaatuse orbiiti ja Ta suunas oma „prožektori“ otse mu uhkuse peale. Kui ma poleks sel ajal klammerdunud Pauluse õhutuse külge jätta kõik vana selja taha, oleksin langenud masendusse. Kuid Jumal ilmutas mulle oma armu ja ma olen nii ütlemata tänulik Tema armulikkuse ja pika meele eest minu suhtes. Olin seda siis ja olen ka praegu.
Täna aga on minu südamehüüd järgmine: „Issand, ma tean, et ma pole see alandlik, teesklustest vaba sulane, kelleks olen end alati pidanud. Olen olnud upsakas, endast heal arvamusel ja väga ambitsioonikas. Nüüd aga tean, et ükskõik, kui võitud ma ka poleks, see kõik on tänu Sinu headusele ja heldusele!“
Ja Jaakobus lisab: „Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu…“ (s.15). Ta räägib siin ühest sünni protsessist. Igaühe meie sees on himude üsa ja iga patt, mille me teeme, saab alguse sealt üsast. Ja nõnda nagu kaks vastsündinut ei ole kunagi ühesugused, nõnda ei ole seda ka kaks erinevat pattu. Iga inimene toob esile omamoodi patu. Aastatega harjuvad aga paljud kristlased oma salajase patuga ära ja nõnda nagu Lott, muutuvad nemadki pimedaks selle suhtes, võttes seda väga kergelt.
Siinkohal mõtlen paljude taoliste näidete peale Kristuse ihus. Me pigistame silma kinni patu suhtes, mis väljendub teiste kiituse järele janunemises või positsiooni ihkamises. Me pigistame silma kinni patu suhtes, mis väljendub uhkuses oma vaimulike juurte, Piibli teadmiste või püsiva palveelu üle. Me võime end ju näha kui alandlikke, lahkeid ja õpetatavaid, kuid tegelikkuses pole me seda mitte.
Jumal ei võta ühtegi meie pattu kergelt ja ma mulle sai see selgeks raskel moel. Täna, vaadates tagasi oma pea 50-aastat kestnud teenimistööle, tõusevad mul ihukarvad püsti aegade pärast, kus olin petetud uhkuse vaimust.
Mäletan, kuidas olin kord peakõneleja ühel juhtide konverentsil. Mõtlesin seal endamisi: „Issand on mind õnnistanud nii võimsa ilmutusega, et mulle ei avalda vähimatki muljet mõned nn. „suured ninad“ siin. Jumal on mind juba sünnist saati eraldanud võitud jutlustajaks.“ Kuid mitte väga palju aega peale seda sattusin Püha Vaimu põhjaliku läbivaatuse orbiiti ja Ta suunas oma „prožektori“ otse mu uhkuse peale. Kui ma poleks sel ajal klammerdunud Pauluse õhutuse külge jätta kõik vana selja taha, oleksin langenud masendusse. Kuid Jumal ilmutas mulle oma armu ja ma olen nii ütlemata tänulik Tema armulikkuse ja pika meele eest minu suhtes. Olin seda siis ja olen ka praegu.
Täna aga on minu südamehüüd järgmine: „Issand, ma tean, et ma pole see alandlik, teesklustest vaba sulane, kelleks olen end alati pidanud. Olen olnud upsakas, endast heal arvamusel ja väga ambitsioonikas. Nüüd aga tean, et ükskõik, kui võitud ma ka poleks, see kõik on tänu Sinu headusele ja heldusele!“