LIGIMESEARMASTUS
„Sest see on arm, kui keegi südametunnistuse pärast Jumala ees talub viletsust, kannatades süütult…„Tema ei teinud pattu ega leitud pettust tema suust”; ta ei sõimanud vastu, kui teda sõimati; ta kannatas ega ähvardanud, vaid jättis kõik selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt;“ (1 Pe.2:19, 22-23). Peetrus kirjeldas, kuidas Jeesus iga eluolukorraga toime tuli. Kui inimesed Talle haiget tegid või Teda häbistasid, ei sõdinud Ta vastu ega ähvardanud neid. Kui rahvas tahtis Temaga vaielda, ei läinud Ta nendega kaasa, vaid lihtsalt jalutas minema.
„Selleks te olete kutsutud, sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes.“ (1Pe.2:21). Peetrus annab väga selgelt mõista, et Jeesus peab olema meie käitumise eeskuju. Ja apostel Paulus lisab: „Kui teil puudub ligimesearmastus – st. Kristuse armastus – siis pole teist miskit.“ Vastavalt 1Korintlaste kirja 13.peatükile, tähendab ligimesearmastus headuse üles näitamist eranditult kõigi suhtes…ei mingit kadedust…ei mingit uhkeldamist ega enese esiletoomist…teiste huvide esikohale seadmist enese huvide ees…mitte ärritumist…mitte halvasti mõtlemist kellegist…mitte rõõmustumist kellegi komistamise üle, isegi kui selleks on mõni me enda vaenlane.
Nii Paulus kui Peetrus andsid neis salmides selgelt mõista, et: „Meie korraldus teile on, et teie seas ei tohi olla mingit kaklemist, mingit kättemaksu ega ähvardamist. Selle asemel andke kõik oma pahameel, hirmud ja kibestumine üle Kristusele.“ Ja meie siiras vastus sellele on: „Issand, just seda ma tahangi.“
Me võime teatud vallas kogeda isegi mingeid võite neis küsimustes ja me hakkame tundma end üsna enesekindlatena. Kuid siis korraga, otsekui välk selgest taevast, keegi ütleb või teeb midagi, mis suskab ühe ootamatu, koleda ja mürgise noole me südamesse ja korraga on me pea vihaseid mõtteid täis! Ja enne kui arugi saame, tulistame juba mürgiseid nooli tagasi selle suunas, kes meid esmalt ründas. Ja siis me mõistame, et põrusime täiega, kuigi olime nii väga püüdnud. Olime palvetanud, otsinud Jumalat, hoidnud kinni tõest ja nautinud mitmeid edusamme. Kuid niipea kui vaenlane tulvaveena sisse sööstis, põrusid kõik meie katsed olla Jeesuse sarnane, täiega.
„Jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu!“ (Heebrea 12:1). Seetõttu ole lihtsalt kannatlik nii iseenda kui oma arengu suhtes. Sest lõppkokkuvõttes kestab see võidujooks kuni Jeesuse tagasitulekuni. Jah, sa saad komistama ja kukkuma ning su närv on must, kuid…isegi, kui põrud, tõuse jälle ja liigu edasi!
„Selleks te olete kutsutud, sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes.“ (1Pe.2:21). Peetrus annab väga selgelt mõista, et Jeesus peab olema meie käitumise eeskuju. Ja apostel Paulus lisab: „Kui teil puudub ligimesearmastus – st. Kristuse armastus – siis pole teist miskit.“ Vastavalt 1Korintlaste kirja 13.peatükile, tähendab ligimesearmastus headuse üles näitamist eranditult kõigi suhtes…ei mingit kadedust…ei mingit uhkeldamist ega enese esiletoomist…teiste huvide esikohale seadmist enese huvide ees…mitte ärritumist…mitte halvasti mõtlemist kellegist…mitte rõõmustumist kellegi komistamise üle, isegi kui selleks on mõni me enda vaenlane.
Nii Paulus kui Peetrus andsid neis salmides selgelt mõista, et: „Meie korraldus teile on, et teie seas ei tohi olla mingit kaklemist, mingit kättemaksu ega ähvardamist. Selle asemel andke kõik oma pahameel, hirmud ja kibestumine üle Kristusele.“ Ja meie siiras vastus sellele on: „Issand, just seda ma tahangi.“
Me võime teatud vallas kogeda isegi mingeid võite neis küsimustes ja me hakkame tundma end üsna enesekindlatena. Kuid siis korraga, otsekui välk selgest taevast, keegi ütleb või teeb midagi, mis suskab ühe ootamatu, koleda ja mürgise noole me südamesse ja korraga on me pea vihaseid mõtteid täis! Ja enne kui arugi saame, tulistame juba mürgiseid nooli tagasi selle suunas, kes meid esmalt ründas. Ja siis me mõistame, et põrusime täiega, kuigi olime nii väga püüdnud. Olime palvetanud, otsinud Jumalat, hoidnud kinni tõest ja nautinud mitmeid edusamme. Kuid niipea kui vaenlane tulvaveena sisse sööstis, põrusid kõik meie katsed olla Jeesuse sarnane, täiega.
„Jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu!“ (Heebrea 12:1). Seetõttu ole lihtsalt kannatlik nii iseenda kui oma arengu suhtes. Sest lõppkokkuvõttes kestab see võidujooks kuni Jeesuse tagasitulekuni. Jah, sa saad komistama ja kukkuma ning su närv on must, kuid…isegi, kui põrud, tõuse jälle ja liigu edasi!