VII SEE RISTI ALLA
Vana Testamendi seadused nõudsid täit kuulekust. Jumala käsud ei jäänud vähimatki ruumi isegi kõige väiksemale sõnakuulmatusele. Ehk teisisõnu: hing, mis tegi pattu, suri.
Kõik need seadused olid väga selgelt lahti kirjutatud, kirjeldades täiuslikku kuuletumist, mida püha Jumal ootas. Samas aga ei pakkunud need käsud vähimatki tuge ihule, et olla võimeline kuuletuma, mistõttu inimene leidis end olukorrast, kus ta lihtsalt ei suutnud neid käske täita. Paulus nimetas käsku „ikkeks, mida ei jaksanud kanda ei esiisad ega tollane põlvkond.“ (vt.Ap.15:10). Samas aga nimetab Paulus neid käske ka kui „meie kasvatajaks Kristuse poole, et me saaksime õigeks usust.“ (Gal.3:24) Seadus paljastab me südamed, näidates meile, et oleme kui abitud ja nõrgad beebid, kes vajavad päästjat.
Sa võid nüüd mõelda, et: „Miks peaks Jumal nõudma meilt täiuslikku kuuletumist, aga samas ei anna meile väge nende käskude täitmiseks?“ Piibel annab sellele väga selge vastuse: Jumal pidi tooma meid punkti, kus me mõistame, et meil pole vähimatki võimet põgeneda patu eest! Iisraellastel kulus 400 aastat kannatusi mõistmaks, et nad ei suuda päästa iseendid. Nad ei suutnud omaenese jõus saada lahti orjapidajaist. Nad vajasid päästjat – Jumalat – kes sirutaks oma käe ja tooks nad välja nende ahelaist. Ja selleks kulus sajandeid – kuni Sakarja aegadeni välja – mil nad mõistsid, et nad vajavad lunastajat. Nad olid lõpuks veendunud, et nad vajavad päästjat, kes oleks neile „tuliseks müüriks ümberringi…ja auhiilguseks tema keskel.” (Sakarja 2:9). Jumal ise pidi saama tuleks nende ümber ja auks nende sees!
Ometigi pole paljud kristlased ka tänapäeval seda õppetundi veel omandanud. Nad elavad käsu all, pingutavad omaenese jõus, annavad Jumalale lubadusi ja püüavad ise oma patust lahti saada. Nad ärkavad igal hommikul, öeldes: „See on see päev, Issand! Ma püüan leida tahtejõudu ja väge murda need ahelad. Veidike veel pingutamist ja ma olen vaba!“
Kuid see pole nii! See ei saa iialgi olema nii! Küll aga toob see kaasa üha enam süütunnet. Käsk on mõeldud selleks, et juhtida meid enam risti alla, tunnistamaks oma abitust ja vajadust päästja järele.
Kõik need seadused olid väga selgelt lahti kirjutatud, kirjeldades täiuslikku kuuletumist, mida püha Jumal ootas. Samas aga ei pakkunud need käsud vähimatki tuge ihule, et olla võimeline kuuletuma, mistõttu inimene leidis end olukorrast, kus ta lihtsalt ei suutnud neid käske täita. Paulus nimetas käsku „ikkeks, mida ei jaksanud kanda ei esiisad ega tollane põlvkond.“ (vt.Ap.15:10). Samas aga nimetab Paulus neid käske ka kui „meie kasvatajaks Kristuse poole, et me saaksime õigeks usust.“ (Gal.3:24) Seadus paljastab me südamed, näidates meile, et oleme kui abitud ja nõrgad beebid, kes vajavad päästjat.
Sa võid nüüd mõelda, et: „Miks peaks Jumal nõudma meilt täiuslikku kuuletumist, aga samas ei anna meile väge nende käskude täitmiseks?“ Piibel annab sellele väga selge vastuse: Jumal pidi tooma meid punkti, kus me mõistame, et meil pole vähimatki võimet põgeneda patu eest! Iisraellastel kulus 400 aastat kannatusi mõistmaks, et nad ei suuda päästa iseendid. Nad ei suutnud omaenese jõus saada lahti orjapidajaist. Nad vajasid päästjat – Jumalat – kes sirutaks oma käe ja tooks nad välja nende ahelaist. Ja selleks kulus sajandeid – kuni Sakarja aegadeni välja – mil nad mõistsid, et nad vajavad lunastajat. Nad olid lõpuks veendunud, et nad vajavad päästjat, kes oleks neile „tuliseks müüriks ümberringi…ja auhiilguseks tema keskel.” (Sakarja 2:9). Jumal ise pidi saama tuleks nende ümber ja auks nende sees!
Ometigi pole paljud kristlased ka tänapäeval seda õppetundi veel omandanud. Nad elavad käsu all, pingutavad omaenese jõus, annavad Jumalale lubadusi ja püüavad ise oma patust lahti saada. Nad ärkavad igal hommikul, öeldes: „See on see päev, Issand! Ma püüan leida tahtejõudu ja väge murda need ahelad. Veidike veel pingutamist ja ma olen vaba!“
Kuid see pole nii! See ei saa iialgi olema nii! Küll aga toob see kaasa üha enam süütunnet. Käsk on mõeldud selleks, et juhtida meid enam risti alla, tunnistamaks oma abitust ja vajadust päästja järele.