KRISTUS ON LÕPP by Gary Wilkerson
Paulus kasutab iisraellasi näitena sellest, mida tõeline õigsus tähendab. „Vennad, minu südamesoov ja eestpalve Jumala poole Iisraeli laste eest on, et nad pääseksid. Ma tunnistan neile, et neil on indu Jumala suhtes, kuid mitte tunnetuse kohaselt; sest nad ei mõista Jumala õigust ning, püüdes kehtestada oma õigust, ei ole alistunud Jumala õigusele. Sest Seaduse lõpp on Kristus, õiguseks igaühele, kes usub.“ (Ro.10:1-4).
Pauluse tekst esitab meile mitmeid väljakutseid ja küsimusi. Kas õigeksmõistmine tagab meile koheselt ka õigsuse? Ühest küljest küll, sest õigeksmõistmine asetab meid kohta, kus meil on võimalus olla õiged. Kas pühitsemine tagab meile õigsuse? Selles mõttes küll, et pühitsus on protsess, mille käigus me kogeme Kristuse õigsust toimimas oma igapäeva elus. Jeesus on nii meie õigeksmõistmise kui pühitsuse allikas ja me saame mõlemast neist osa tänu Tema armuannile.
Paljud kristlased kasutavad neid fakte vaid kui suu soojaks, öeldes: „Jeesus on mu kõige allikas!“ Kuid kas nende elu ka tegelikult seda peegeldab? Kurb on see, et paljud kristlased elavad otsekui õigeksmõistmine lähtuks Jumalast, aga pühitsus oleks nende endi igapäevaste tööde vili. Nad otsekui ütleksid: „Ma olen saanud armu tänu usule Jeesusesse. Nüüd aga pean pidama lõputuid võitlusi selle nimel, et saada ja olla pühitsetud.“ Nad otsekui annaks Jumalale mõista, et tahavad maksta Talle tagasi Tema imelise anni eest: „Tänud Issand, et oled mind õigeks mõistnud. Tänu ristitööle võin seista õigena su ees ja vastutasuks selle eest olen Sulle nüüd kuulekas, et saaksin ka pühitsetud. Et siis – sa tee esimene osa tööst ja ma teen teise osa.“ Taoline mõtteviis viib otsemaid seotud eluni. Kui palju kordi oled sa sõitnud mööda mõnest plakatist kirikute ees, kus seisab: „KRISTUS SURI SINU EEST. MIDA SINA TEMA HEAKS OLED TEINUD?“ Taoline mõtteviis on tunginud paljudesse kogudustesse.
Jeesus löödi risti, maeti maha ja Ta tõusis kolmandal päeval selleks, et meil võiks olla igavene elu. Mis võiks olla üldse see miski, mida meil oleks sellele vastu panna? Kümnise maksmine? Palvekoosolekutel käimine? Aktiivsem evangeliseerimine? See on enam-vähem kõik see, mida ka iisraellased püüdsid teha. Nad püüdsid täita käsku, et saada õigeks (vt.Ro.9:31). Nad püüdsid oma tahtejõu abil saavutada õigsust, kuid see ei õnnestunud neil kunagi.
Järgnev salm on toonud vabaduse kõikidele usklike põlvkondadele: „Sest Seaduse lõpp on Kristus, õiguseks igaühele, kes usub.“ (Ro.10:4). Kristus on lõpp. Sinna pole enam midagi lisada! „Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.“ (Ro.9:16)
Pauluse tekst esitab meile mitmeid väljakutseid ja küsimusi. Kas õigeksmõistmine tagab meile koheselt ka õigsuse? Ühest küljest küll, sest õigeksmõistmine asetab meid kohta, kus meil on võimalus olla õiged. Kas pühitsemine tagab meile õigsuse? Selles mõttes küll, et pühitsus on protsess, mille käigus me kogeme Kristuse õigsust toimimas oma igapäeva elus. Jeesus on nii meie õigeksmõistmise kui pühitsuse allikas ja me saame mõlemast neist osa tänu Tema armuannile.
Paljud kristlased kasutavad neid fakte vaid kui suu soojaks, öeldes: „Jeesus on mu kõige allikas!“ Kuid kas nende elu ka tegelikult seda peegeldab? Kurb on see, et paljud kristlased elavad otsekui õigeksmõistmine lähtuks Jumalast, aga pühitsus oleks nende endi igapäevaste tööde vili. Nad otsekui ütleksid: „Ma olen saanud armu tänu usule Jeesusesse. Nüüd aga pean pidama lõputuid võitlusi selle nimel, et saada ja olla pühitsetud.“ Nad otsekui annaks Jumalale mõista, et tahavad maksta Talle tagasi Tema imelise anni eest: „Tänud Issand, et oled mind õigeks mõistnud. Tänu ristitööle võin seista õigena su ees ja vastutasuks selle eest olen Sulle nüüd kuulekas, et saaksin ka pühitsetud. Et siis – sa tee esimene osa tööst ja ma teen teise osa.“ Taoline mõtteviis viib otsemaid seotud eluni. Kui palju kordi oled sa sõitnud mööda mõnest plakatist kirikute ees, kus seisab: „KRISTUS SURI SINU EEST. MIDA SINA TEMA HEAKS OLED TEINUD?“ Taoline mõtteviis on tunginud paljudesse kogudustesse.
Jeesus löödi risti, maeti maha ja Ta tõusis kolmandal päeval selleks, et meil võiks olla igavene elu. Mis võiks olla üldse see miski, mida meil oleks sellele vastu panna? Kümnise maksmine? Palvekoosolekutel käimine? Aktiivsem evangeliseerimine? See on enam-vähem kõik see, mida ka iisraellased püüdsid teha. Nad püüdsid täita käsku, et saada õigeks (vt.Ro.9:31). Nad püüdsid oma tahtejõu abil saavutada õigsust, kuid see ei õnnestunud neil kunagi.
Järgnev salm on toonud vabaduse kõikidele usklike põlvkondadele: „Sest Seaduse lõpp on Kristus, õiguseks igaühele, kes usub.“ (Ro.10:4). Kristus on lõpp. Sinna pole enam midagi lisada! „Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.“ (Ro.9:16)