TAOTELDES ÕIGSUST by Gary Wilkerson
Oled sa kunagi püüdnud omaenese jõus õigeks saada, aga edutult? Oled sa kunagi öelnud: ”See on viimane kord, kui pattu teen!” kuni järgmise päevani, mil teed seda jälle? Oled sa kunagi palunud: ”Issand, mida iganes see ka ei nõuaks, ma tahan pühendada end sinule!” kuni hetkeni, mil ülevad tunded jahtuvad maha ja sa oled tagasi vanade harjumuste juures? Oled sa läbikukkumise korral pingutanud rohkem? Ja kuidas oli – kas põrusid jälle?
Mingil hetkel keset seda kõike võisid sa ehk mõelda: ”Miks küll Jumal mind ei aita? Ma ju nii väga tahan õigeks saada, aga põrun ikka ja jälle.” Aga kus siis Jumal on, kui küsimus on meie pühitsemises? Kust leida küll Ta abi, kui küsimus on püha elu elamises? „…neil on indu Jumala suhtes, kuid mitte tunnetuse kohaselt.“ (Ro.10:2). Paulus andis sellega mõista, et iisraellastel oli Jumala õigsusest vale arusaam. Nad arvasid, et neile piisab vaid sellest, kui nad teavad, mida teha. Kuid Paulus ütleb, et õigsuse saavutamiseks on oluline see, Keda me tunneme. Nii nagu iisraellastelgi, nii on ka meil ligipääs Jumala õigsusele läbi usu Kristusesse. Kuid me võime loobuda sellest ligipääsust sama kergelt nagu Iisraelgi, sõltudes omaenese tublidusest ja mitte usust Jeesuse tegudesse meie eest.
Kuid Jumal ei saa õnnistada ühtki inimlikku püüet ise õigeks saada. Ta õnnistab vaid omaenda Poja, Jeesuse tööd. Me oleme pühitsetud ja meie püha elu püsib alal vaid tänu usule Kristusesse ja Tema valatud veresse meie eest. Kuid Pauluse sõnul keeldus Iisrael „alistumast Jumala õigusele“. Kui sageli ütleme meiegi iseendile: „Ma suudan elada õiget elu“ ilma uskumata Jeesuse abisse selle õigsuse saavutamiseks? Siinkohal toon ära neli aspekti, mis viitavad meie endi innukusele saada õigeks Jumala ees, otsimata Tema õigsust:
Mingil hetkel keset seda kõike võisid sa ehk mõelda: ”Miks küll Jumal mind ei aita? Ma ju nii väga tahan õigeks saada, aga põrun ikka ja jälle.” Aga kus siis Jumal on, kui küsimus on meie pühitsemises? Kust leida küll Ta abi, kui küsimus on püha elu elamises? „…neil on indu Jumala suhtes, kuid mitte tunnetuse kohaselt.“ (Ro.10:2). Paulus andis sellega mõista, et iisraellastel oli Jumala õigsusest vale arusaam. Nad arvasid, et neile piisab vaid sellest, kui nad teavad, mida teha. Kuid Paulus ütleb, et õigsuse saavutamiseks on oluline see, Keda me tunneme. Nii nagu iisraellastelgi, nii on ka meil ligipääs Jumala õigsusele läbi usu Kristusesse. Kuid me võime loobuda sellest ligipääsust sama kergelt nagu Iisraelgi, sõltudes omaenese tublidusest ja mitte usust Jeesuse tegudesse meie eest.
Kuid Jumal ei saa õnnistada ühtki inimlikku püüet ise õigeks saada. Ta õnnistab vaid omaenda Poja, Jeesuse tööd. Me oleme pühitsetud ja meie püha elu püsib alal vaid tänu usule Kristusesse ja Tema valatud veresse meie eest. Kuid Pauluse sõnul keeldus Iisrael „alistumast Jumala õigusele“. Kui sageli ütleme meiegi iseendile: „Ma suudan elada õiget elu“ ilma uskumata Jeesuse abisse selle õigsuse saavutamiseks? Siinkohal toon ära neli aspekti, mis viitavad meie endi innukusele saada õigeks Jumala ees, otsimata Tema õigsust:
- Me ärritume, kui kukume läbi. Me mõtleme: “Ma peaks ikka enamaks võimeline olema.”
- Me läheme uhkeks, kui oleme edukad. Me ütleme iseendile: “Ma olen vaimulikum kui varem.”
- Me mõistame hukka teiste läbikukkumisi. Me mõtleme: “Tänu Jumalale, et ma pole nagu tema!”
- Me oleme kadedad teiste hea käekäigu üle. Me mõtleme: “Miks minu püüded saada õigeks ei kanna sellist vilja nagu neil?"