VEENDUNUD JA SÜÜDI MÕISTETUD
Me mitte ei saa päästetud seaduse kaudu, vaid seadus toob meid patu tunnetusele, mõistes meie patu hukka. „Seaduse kaudu tuleb patutundmine“. (Ro.3:20). Seadus anti selleks „et iga suu suletaks ja kogu maailm oleks Jumala ees süüalune.“ (Ro.3:19). „Nõnda siis on Seadus olnud meie kasvatajaks Kristuse poole, et me saaksime õigeks usust.“ (Gal.3:24).
„Nõnda on siis Seadus püha…õige ja hea. Kas nüüd see hea on mulle saanud surmaks? Kindlasti mitte! Vaid patt, et ta oleks nähtav patuna, on toonud selle hea kaudu mulle surma, et patt ise saaks käsu kaudu üliväga patuseks.“ (Ro.7:12-13). Paulus ütleb: „Ma ei saanud tunnistada oma pattu enne kui ma teadsin, et miski on patt. Ma ei saanud otsida Jumala pühadust enne kui nägin, kui kaugel ma Temast tegelikult olen. Seadus oli see, mis mu silmad avas ja hävitas mu pimeduse patu suhtes. Nähes Jumala pühadust Tema käskude valgel, muutus mu patt ütlemata patuseks mu jaoks." See on see süüdi olemise tunne, mis paneb sind jooksma otse Kristuse käte vahele, hüüdes: „Issand, halasta! Ma ise ei suuda end päästa ega täita Su seadust. Kuid ma näen, kui patune on mu süda!“
Usku on defineeritud ka kui „süüdimõistetu päästeteed, mille kaudu meeltparandav patune võib saada osa Jumala armust läbi Jeesuse Kristuse.“ Ainult see, kes on mõistetud süüdi oma pattudes tänu Jumala seadusele, saab „põgeneda Kristuse juurde“ varju.
Nelipüha päeval pakkus Peetrus suurtele rahvahulkadele Jumala armu. Kuid esmalt seadis ta nad seaduse leegitseva tulelõõma alla. Ta ütles: „tema enda…olete teie ülekohtuste inimeste kätega risti naelutades hukanud.“ (Ap.2:23). See torkas inimestele südameisse ja olles süüdi mõistetud Jumala Sõna poolt, hüüdsid nad: „Mida me peame tegema?“ (Ap.2:37).
Aadamale anti armu evangeelium – peale seda, kui ta „silmad läksid lahti“ (vt.1Mo.3:7). Kuid Jumal tuli oma armu ja lootuse evangeeliumiga alles peale seda, kui Aadam oli näinud oma haledat olukorda ja patu tagajärgi.
- See more at: https://www.worldchallenge.org/en/node/21915#sthash.LbOH6JpT.dpuf
„Nõnda on siis Seadus püha…õige ja hea. Kas nüüd see hea on mulle saanud surmaks? Kindlasti mitte! Vaid patt, et ta oleks nähtav patuna, on toonud selle hea kaudu mulle surma, et patt ise saaks käsu kaudu üliväga patuseks.“ (Ro.7:12-13). Paulus ütleb: „Ma ei saanud tunnistada oma pattu enne kui ma teadsin, et miski on patt. Ma ei saanud otsida Jumala pühadust enne kui nägin, kui kaugel ma Temast tegelikult olen. Seadus oli see, mis mu silmad avas ja hävitas mu pimeduse patu suhtes. Nähes Jumala pühadust Tema käskude valgel, muutus mu patt ütlemata patuseks mu jaoks." See on see süüdi olemise tunne, mis paneb sind jooksma otse Kristuse käte vahele, hüüdes: „Issand, halasta! Ma ise ei suuda end päästa ega täita Su seadust. Kuid ma näen, kui patune on mu süda!“
Usku on defineeritud ka kui „süüdimõistetu päästeteed, mille kaudu meeltparandav patune võib saada osa Jumala armust läbi Jeesuse Kristuse.“ Ainult see, kes on mõistetud süüdi oma pattudes tänu Jumala seadusele, saab „põgeneda Kristuse juurde“ varju.
Nelipüha päeval pakkus Peetrus suurtele rahvahulkadele Jumala armu. Kuid esmalt seadis ta nad seaduse leegitseva tulelõõma alla. Ta ütles: „tema enda…olete teie ülekohtuste inimeste kätega risti naelutades hukanud.“ (Ap.2:23). See torkas inimestele südameisse ja olles süüdi mõistetud Jumala Sõna poolt, hüüdsid nad: „Mida me peame tegema?“ (Ap.2:37).
Aadamale anti armu evangeelium – peale seda, kui ta „silmad läksid lahti“ (vt.1Mo.3:7). Kuid Jumal tuli oma armu ja lootuse evangeeliumiga alles peale seda, kui Aadam oli näinud oma haledat olukorda ja patu tagajärgi.
- See more at: https://www.worldchallenge.org/en/node/21915#sthash.LbOH6JpT.dpuf