TÕELINE ÕIGSUS by Gary Wilkerson
Iga Jeesuse järgija südames valitseb teatud määral üks nälg. Üks kirglik igatsus olla püha Jumala eest – vaba patust, võidukas oma lihaliku loomuse üle ning puhas ja laitmatu oma Issanda ees. Tegelikult on Püha Vaim see, kes selle soovi – seesmise igatsuse elada õiget elu – iga inimese hinge istutab. Iga inimene, sõltumata sellest, kas ta on usklik või mitte, tunneb vajadust elada hästi, teha head, armastada teisi ja anda endast inimesena parim. On muidugi ka neid, kes seda ignoreerivad ja teevad kõike vastupidi, kuid sellest hoolimata on nad siiski teadlikud sellest „õigest asjast“ sügaval oma südames.
Tänu oma patusele loomusele jääb meil muidugi kõigil sellest igatsusest vajaka. Uskmatute elus võib selle maailma vaimsus ähmastada iga väiksemagi tõe tunnetuse. Usklike jaoks võib aga suutmatus elada Jumalale meelepärasel moel, purustada nende hinge.
See igatsus elada õigesti, lähtub „õigsuse“ ehk „õige“ sõna tähendusest. See tähendab olla õige Jumala ees – elada oma elu õigetel motiividel, õigete tunnete ja käitumisega – joondudes Tema eesmärkidega oma elus. Selleks aga, et olla tõeliselt õige, peame me teadma, mida me „õigsus“ tähendab ja mida mitte. Kas õigsus ise juba ongi õige käitumine? Ei! Sest sa võid küll teha õiget asja, aga täiesti valedel motiividel. Mõned kristlased teevad õigeid asju, olles samas motiveeritud silmakirjalikkusest. Väliselt on nende käitumine küll õige, kuid seespidiselt pole nad midagi enamat kui vaid „surnud mehe luud“. Seega, kas õigsuse soov on igatsus või tahe olla õige? Paljud inimesed on innukad õigsuse järele, kuid ometigi ei saavuta seda.
Piibel kirjeldab meie õigsust kahe sõnaga: õigeksmõistmine ja pühitsus. Kristlastena vajame mõlemaid. Esimene neist viitab meie positsioonile ehk õige olemisele Jumala ees. Teine aga meie elule koos Jumalaga; meie jätkuvale suhtele Temaga. Kui me pole õigeksmõistetud, ei saa me iialgi olla õiged. Võime teha kõikvõimalikke häid tegusid ja veeta tunde palves, kuid need asjad ei muuda meid veel õigeks. Seda seetõttu, et õigeksmõistmine on seotud asjade arvestamisega „õiglasest“ seisukohast. Sellest lähtuvalt tuleb arvestada Jumala vihaga patu suhtes. Tasu tuleb maksta me pattude eest, et Jumal saaks andestada need.
Me kõik teame, et ainuüksi Jeesus saab maksta (pakkuda lepitust) me pattude eest. Tema ristil toodud ohver vaigistab Jumala püha viha meie patu suhtes. Meie Päästja on täitnud kõik nõuded, et võiksime seista täielikult vastuvõetutena Jumala ees, säilitades oma õigsuse Tema ees igaveseks.
Tänu oma patusele loomusele jääb meil muidugi kõigil sellest igatsusest vajaka. Uskmatute elus võib selle maailma vaimsus ähmastada iga väiksemagi tõe tunnetuse. Usklike jaoks võib aga suutmatus elada Jumalale meelepärasel moel, purustada nende hinge.
See igatsus elada õigesti, lähtub „õigsuse“ ehk „õige“ sõna tähendusest. See tähendab olla õige Jumala ees – elada oma elu õigetel motiividel, õigete tunnete ja käitumisega – joondudes Tema eesmärkidega oma elus. Selleks aga, et olla tõeliselt õige, peame me teadma, mida me „õigsus“ tähendab ja mida mitte. Kas õigsus ise juba ongi õige käitumine? Ei! Sest sa võid küll teha õiget asja, aga täiesti valedel motiividel. Mõned kristlased teevad õigeid asju, olles samas motiveeritud silmakirjalikkusest. Väliselt on nende käitumine küll õige, kuid seespidiselt pole nad midagi enamat kui vaid „surnud mehe luud“. Seega, kas õigsuse soov on igatsus või tahe olla õige? Paljud inimesed on innukad õigsuse järele, kuid ometigi ei saavuta seda.
Piibel kirjeldab meie õigsust kahe sõnaga: õigeksmõistmine ja pühitsus. Kristlastena vajame mõlemaid. Esimene neist viitab meie positsioonile ehk õige olemisele Jumala ees. Teine aga meie elule koos Jumalaga; meie jätkuvale suhtele Temaga. Kui me pole õigeksmõistetud, ei saa me iialgi olla õiged. Võime teha kõikvõimalikke häid tegusid ja veeta tunde palves, kuid need asjad ei muuda meid veel õigeks. Seda seetõttu, et õigeksmõistmine on seotud asjade arvestamisega „õiglasest“ seisukohast. Sellest lähtuvalt tuleb arvestada Jumala vihaga patu suhtes. Tasu tuleb maksta me pattude eest, et Jumal saaks andestada need.
Me kõik teame, et ainuüksi Jeesus saab maksta (pakkuda lepitust) me pattude eest. Tema ristil toodud ohver vaigistab Jumala püha viha meie patu suhtes. Meie Päästja on täitnud kõik nõuded, et võiksime seista täielikult vastuvõetutena Jumala ees, säilitades oma õigsuse Tema ees igaveseks.