IGAVESTI TEMA!
Võid ehk endamisi mõelda, kui mitmeid kordi küll Issand sulle seda ühte ja sama pattu veel andestab? Ole rahus – tema imeline andestus on piiramatu! Iga kord, kui teed pattu, võid minna Jeesuse juurde ja leida päästet. Samas aga, Jumala andestus pole ei rumal ega ka pime. Jah, sa võid olla kindel, et me Taevane Isa andestab meile, kuid mingil hetkel Ta ka karistab meid, et hoida meid jätkuvast patustamisest.
Kui me 4 last olid veel väikesed, pidin neid väära käitumise pärast karistama. Kutsusin nad oma tuppa, et neile laksu anda, mispeale nad puhkesid nutma ja hüüdsid: „Ei, issi! Mul on kahju! Palun anna andeks!“ Ma andsin neile andeks, kuid see ei takistanud mind neile laksu andmast. Ma teadsin, et kui ma seda ei tee, muutub kogu see lugu tühiseks nende jaoks – pigem naljaks kui distsiplineerimisallikaks. Nõnda samuti on ka Jumala seadused selleks, et tuletada meile meelde nii Ta pühadust kui Ta teid nagu sedagi, et Ta mõtleb, mida ütleb!
Las ma jätta sulle ühe lootuse sõna. Kui tunned just praegu, et pind su jalge alt on patu tõttu kõikuma löönud, siis tahan julgustada sind. Jumal kutsub sind korrale, kuna armastab sind. Ta tahab, et teaksid, mis tunne on karta Jumalat! Aga mida see täpsemalt tähendab – karta Jumalat? See tähendab võimet öelda: „Ma tean, et mu Isa armastab mind. Olen turvaliselt ja igavesti Tema kätes ning tean, et Ta ei hülga mind iial. Ta kogeb mu valu, kui millegagi maadlen ja on kannatlik minuga, kui sõdin patu vastu. Ta on alati valmis andestama mulle, millal iganes Teda appi hüüan, aga samas tean ka seda, et Ta ei lase mul kuritarvitada oma Sõna, olles jätkuvalt sõnakuulmatu selle suhtes. Seetõttu Ta ka ei säästa mind, sest Ta armastab mind liialt palju.“
Selles peitubki kogu asja tuum. Jumal tahab, et võtaksime vastu Tema andestuse, et võiksime kogeda aukartust Tema ees. „Kuid sinu käes on andeksand, et sind kardetaks.“ (Psalmid 130:4). Kui kogeme kartust Jumala ees, tahame teha enamat kui vaid kuuletuda Talle. Me tahame olla Talle meelepärased; tahame tuua naeratuse Ta suule ja see on kogu püha jumalakartuse õnnis tulemus.
Kui me 4 last olid veel väikesed, pidin neid väära käitumise pärast karistama. Kutsusin nad oma tuppa, et neile laksu anda, mispeale nad puhkesid nutma ja hüüdsid: „Ei, issi! Mul on kahju! Palun anna andeks!“ Ma andsin neile andeks, kuid see ei takistanud mind neile laksu andmast. Ma teadsin, et kui ma seda ei tee, muutub kogu see lugu tühiseks nende jaoks – pigem naljaks kui distsiplineerimisallikaks. Nõnda samuti on ka Jumala seadused selleks, et tuletada meile meelde nii Ta pühadust kui Ta teid nagu sedagi, et Ta mõtleb, mida ütleb!
Las ma jätta sulle ühe lootuse sõna. Kui tunned just praegu, et pind su jalge alt on patu tõttu kõikuma löönud, siis tahan julgustada sind. Jumal kutsub sind korrale, kuna armastab sind. Ta tahab, et teaksid, mis tunne on karta Jumalat! Aga mida see täpsemalt tähendab – karta Jumalat? See tähendab võimet öelda: „Ma tean, et mu Isa armastab mind. Olen turvaliselt ja igavesti Tema kätes ning tean, et Ta ei hülga mind iial. Ta kogeb mu valu, kui millegagi maadlen ja on kannatlik minuga, kui sõdin patu vastu. Ta on alati valmis andestama mulle, millal iganes Teda appi hüüan, aga samas tean ka seda, et Ta ei lase mul kuritarvitada oma Sõna, olles jätkuvalt sõnakuulmatu selle suhtes. Seetõttu Ta ka ei säästa mind, sest Ta armastab mind liialt palju.“
Selles peitubki kogu asja tuum. Jumal tahab, et võtaksime vastu Tema andestuse, et võiksime kogeda aukartust Tema ees. „Kuid sinu käes on andeksand, et sind kardetaks.“ (Psalmid 130:4). Kui kogeme kartust Jumala ees, tahame teha enamat kui vaid kuuletuda Talle. Me tahame olla Talle meelepärased; tahame tuua naeratuse Ta suule ja see on kogu püha jumalakartuse õnnis tulemus.